Seisukoht

Seisukoht | Mahajäetud linnad (5)

Teet Teder, reporter, 1. september 2014 17:15
Foto: TAIRO LUTTER
Tulin Hiiumaalt. Praam jõudis mandrile hilja. Oli pime ja nagu ikka, paistavad sellistel hetkel mõned asjad palju selgemalt kui päeva ajal. Näiteks see, kuidas asju tehakse tegemise pärast, sest paber nõuab. Nii sõitsingi läbi Haapsalu ilma, et oleksin aru saanud, kus linn algas ja kus lõppes. Kesklinna tundsin ära, seal tuled põlesid, vähemalt osad. Aga mida linnast väljapoole, seda enam olid uued uhked ringteed moekate kergliiklusteedega pilkases pimeduses, aupaklikult kummarduvad laternapostid nende kohal. Kah pimedad.

Haapsalu ei ole erand. Selliseid mahajäetud moega end linnadeks ja aleviteks nimetavaid külasid on veel, pealinn nende seas, kus looklevad normi järgi ohututeks ehitatud, kui pimedad teed.

Tänavavalgustus on nagu põrandaküte, mis igaks juhuks jalge alla valatud, aga sisse ei lülitata, sest elekter ju maksab. Kasutu asja ehitamist ei saa õigustada sõnapaariga "igaks juhuks". Ausam on seda nimetada raiskamiseks, laristamiseks, tuulde loopimiseks või ka rumaluseks.

Võib ju vaielda, et mis linnainimene kurdab, näe, maal pole laternaid ollagi. Ongi õige. Pole paigaldatud laternaid hõreda liiklusega teele, sest pole vaja. Aga kui need olemas, siis lülitatagu sisse.

Ma ei osta golfikeppide komplekti, kui ma golfi ei mängi. Miks minu kui maksumaksja rahaga ostetakse ja paigaldatakse kasutuid lilleampleid teeserva?