Kommentaar

Kalle Mälberg | Inimkonna õuduste ajalugu jätkub (3)

Kalle Mälberg, režissöör ja saatejuht, 29. august 2014 16:09
Foto: erakogu
Kas suletakse silmi, kui kardetakse surra? Või tegutsetakse enda nimel egoistlikult kõiki jõuvarusid säilitades? Valu, - jah just! - valu kehas on kõige tähtsam eluilming, kuni näljavalu kõhus summutab kõik. Elu, mis peaks väärkehandite vohamisega kohe lõppema, pole enam meditsiiniline, vaid spirituaalne ilming. Sest elu jätkub...

Kirjastus „ Ilmamaa" üllitas koos Hannes Varblase tihke järelsõnaga portugali kirjaniku Goncalo M. Tavaresi raamatu „Jeruusalemm" Riina Roasto meisterlikus tõlkes.

Selline on kirjanduslik süžee ja inimese saatus kõigi pühakute linnas Jeruusalemmas (aga võibolla ka Moskvas, Brüsselis, Tallinnas...) laiali laotatud, väga sugestiivse hingekirjeldusega edastatud ja samas ka maailma rahvaste õuduste ajalugu kirjeldatud. Väike sisukas raamat Portugali kirjanikult, kellele Nobel olla juba otsa ette kirjutatud. Igatahes on raamat sisukam kui kõigi arvamusliidrite pajatused ja ülitargad hingearstiõpikud kokku.

Väljapeetud paus

Raamatuid võib lugeda, lehti krabistada, võileiba mugida, teleka ees uinuda – kultuurimaitselist saasta pritsib igast august nagu pirnimaitselist limonaadi.

„Jeruusalemma" 40 keeles lugenute tühine hulk märgistab vaid eemalejäänud pööblikarja arvukust ajaloo külmade kulisside taga: Sel 1939.aasta sügispäeval, 18.oktoobril, seisis Komarovka juures Eesti piiri traattõkete taga Nõukogude armeekindrali Meretskovi staabivagun pikalt. Pikka meelt pidid raudtee äärses poris üles näitama ka Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, rivikorraga harjunud mees, veelgi enam Nõukogude Liidu Tallinna saadik Kuzma Nikitin. Säilinud fotodelt on näha eelmise päeva joomapaistetus, mida venelase kaabusirm varjata ei suuda. Staabivagunis aga jätkus teeklaaside ja vodkastakanide kõlin, kardinate tagant piilusid kõrged ohvitserid.

Vaguniuksed avati magedalt alistunud kindralile alles paar tundi pärast kokkulepitud aega - stalinlased juba oskasid välja pidada kõnekat pausi.

Traattõkked ragisesid ja soomusrongi staabivagun veeres hääletult alistunud Eesti Vabariiki, tulevasse ENSVsse. Eesti sõdurid nutsid, kui täitsid mõistmatu käsu. Nagu mõni aeg hiljem needki Eesti ohvitserid, kes marssisid Värskast Petserisse, et olla kusagil Siberi baraki taga mahalastud nagu vagurad voonakesed. Moskvast naasnud baasidelepingu delegatsioonist aga putkas välisminister Karl Selter Genfi koos kahe pangaarvega, saadik August Rei olla väidetavalt Riias tõmmanud kaabu silmile ja astunud otse Stockholmi lennukile, ehkki Baltikum oli juba tihedas blokaadiembuses. Soome lennuk „Kaleva" koos USA, Prantsuse ja Rootsi diplomaatilise postiga tulistati alla Keri saare juures, nagu 1982.aastal Korea ja äsja Malaisia reisilennuk.

Eesti ajakirjanik ja kirjanik Eduard Laaman ütles oma naisele, Poska tütrele, Moskva rongis 1939.aastal uskumatu naiivsusega: „Ma tean, et venelased mu kinni mõistavad, aga hea käitumisega saan paari aastaga koju tagasi..." Laaman hukati tarkusepäeval 1.septembril 1941 Kirovis. Muserdatud kindral Laidoner suri Vladimiri vanglas, samas, kus tema jalutuskäigupartner Saksa feldmarssal Heinrich von Kleist. Konstantin Päts lõpetas hullumajas.

Alistumine, au ja väärikus

Eesti Kirjanike Liidu 53 liikmest asus iga kolmas koos Semperi, Andreseni, Kärneri, Kruusi ja Varesega uut võimu innukalt poeesidega pärgama. Uku Masing kirjutas Tartus uusülikutest kirjameeste kohta: „On inimesi, kes ei talu, et nende kuuldes öeldakse midagi hindavat punase lipu kahvatuse ja jõuetuse kohta. Kirjanikke, kes oma tööde eest tahavad saada nii palju raha kui saadakse kusagil USAs ja selle juures ikkagi nõuavad seda, mis nende arvates on kommunism."

Heietusi, nutuvõru suu ümber, teemal- „aga mis me teha saime, kui jõud olid nõnda ebavõrdsed" ja muud tädimeelset „järjepidevuslust" trükitakse lademes. Tõsi on, et demokraatlikku legitiimsust ei olnud Eestis juba 1934. aasta riigipöördest, veel vähem oli seda 1939.aastal.

Alistub, kaotab au ja väärikuse see, kes pole vabadust väärinudki, ajaloo häbiväärsustest midagi õppinud. Ori ei tahagi olla vaba, vabakslastud ori hakkab kas orjapidajaks, või otsib uue orjastaja.

Eesti piiril oli 1939.aasta sügisel, rasputitsa ehk teedelagunemise eel, venelasi umbes 135 000. Eesti võinuks mobiliseerida 104 000 väljaõppinud kodumaa kaitsjat - päevakäsk nr.1 oli nõnda hästi kodeeritud, et vaenlane poleks midagi märganud. Stalin küsiski Kremlis välisminister Anst Piibult justkui kontrolliks: „Te ole muidugi mobiliseeritud, eks?"
Vene luurelennukid lendasid 1939.aasta sügisel üle Eesti linnade ja kandsid ette, et midagi ei märgatud.

Kahtlane?!

Stalin ei olnud kergeusklik. Eesti valitsejad pidid vande järgi mehiselt kaitsma oma kodumaad, mitte ainult sellest paraadidel ja parketil variserlikult häält väristama.

Ajaloo õudustel on kombeks perioodiliselt korduda - Pihkva dessantdiviis harjutas just äsja lennukitelt laskumist ja vaenlase tugipunktide hävitamist.

„Jeruusalemmas" esitleb Portugali kirjanik C.M. Tavares kirjandusliku tegelase doktor Theodor Busbacki erilise teooriat inimkonna õuduste ajaloost: „Ma ei uuri sõdasid. Kahe väe vastaseis, olgu nad nii ebavõrdsed kui tahes, mind ei huvita. Huvitab ainult see, kui vägi astub vastu nõrkusele, kui energiline mateeria laskub energiatühja ainesse. Nõrka rahvast, ehk sellist, kes ei suuda rünnata kavatsejat ohustada, ei saa pidada heaks rahvaks", rõhutab Busback.„Faktid näitavad, et ei ole ohvrite leer ainuüksi sulnilt hea ning timukate ja õudusekülvajate leer läbinisti halb. Asi seisneb pelgas võimaluses, mitte ainult tahtes või soovis."

Portugaallane Tavares Lissabonist, kelle naabriks on vaid suur Atlandi ookean ja keevaline Hispaania, kirjutab „Jeruusalemmas", et pole olemas rahvaid, kes ainult kannataksid, nagu ka rahvaid, kes külvaksid üksnes õudu. Loomulikult võib soovmõtlevat ajalugu kirjutada tasakaalutult, vaid kannatustest uludes (Eesti) või ainult võitudes üürates (putinistlik Venemaa). Tasakaalutut, aina kannatusi külvatavat rahvast( Oseetiasse!, Abhaasiasse!, Transnistriasse!, Krimmi!, Ida-Ukrainasse!, taliolümpia tšerkesside verega väetatud Punasele Lagedale! , mässu eksportida uudse maateadusliku määratlusega paika nimega Novorossija!, jms) taluvad ja seedivad kannatusi vastuvõtvad rahvad esialgu vaguralt, alistuvad hääletult. Või paistab see meile vähemalt CNN kaudu sedasi, sest me ei loe Regnumi ega Novorus.info porttaale. Kas näeme, kuidas Ukraina saab ukrainlaste maaks?

Ajalugu ei ole lõppenud, õuduste ajalugu jätkub, on alles algamas, arutleb rohkelt kirjandusauhiundu pälvinud C.M. Tavares.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee