Avasta Eestimaad

Avasta Eestimaad: Põhja-Kõrvemaal kuuled ehk kõige erakordsemat loodusheli (4)

Marko Kaldur, 28. august 2014, 16:30
Foto: Marko Kaldur
Põhja-Kõrvemaa loodusmaastikel matkajad saavad hea õnne korral lisaks kaunitele vaadetele kuulda huntide ulgumist.

Üks erakordsemaid elamusi, mida looduses kogeda, on hundiulu kuulmine öises metsas.
Mõnele ajab see hirmu nahka, mõnele toob põnevusvärinad ihule - külmaks ei jäta taoline heli mitte kedagi.

Nõukogude ajal (ning väiksema intensiivsusega tänapäevalgi) kasutati Põhja-Kõrvemaad polügoonina.

Lennukitelt heidetud pommid, kahurituli, tankiroomikud, tulekahjud jms muutsid hiiglasliku maalahmaka inimestele eluks kõlbmatuks.

Selline lahendus sobis metsloomadele, kes seal segamatult toimetada said ja praegugi seda hüljatud kanti koduna kasutavad.

Tänapäeval läbivad Põhja-Kõrvemaad risti-rästi mitmed matkarajad ning väiksemaid teid, mida mööda hulkuda, leidub seal sadu.

Nii saab sisustada terve pika päeva metsikus looduses kolades, enne kui õhtul huntide kuulamiseks laagrisse jääda.

Üks sobivamaid kohtasid selleks tundub olevat Venemäe hari.

Venemäelt avaneb võimas vaade üle Põhja-Kõrvemaa, silm seletab nii lagedaid nõmmesid kui tuules lainetavaid männikuid. Arvukad järvesilmad peegeldavad päikesevalguses vastu ja loojangu eel värvub kogu loodus kuldseks.

Ning orgudest ja madalamalt metsa alt kõlavad hääled kostuvad sinna kõrgemale hoopis paremini kätte võrreldes lauskmaa või põlismetsaga. Nii on seal lootust kuulda hundiulgu ka mitmete kilomeetrite kauguselt.

Mõne arust pole probleemi kui lõke põleb, teiste arust peletab see hundid eemale. Nii piirdumegi vaid väikese tulesilmaga, mis kaugele ei paista ning paksu suitsu ei levita.
Suveöise jaheduse vastu aitavad tekid ja magamiskotid, millesse end mässida.

Loomulikult ka termostesse pakitud kuumad joogid, millele põuepudelist veidi surtsu juurde lisame.

Mööduvad tunnid.

Mõnigi hakkab juba haigutama, jutt lõkke ümber jääb järjest harvemaks.

Tundub, et seekord jääb hundiulg vist kuulmata - pimedusse mattuvast loodusest ei kostu krõpsatustki.

Ometigi on aeg soodne - öö ilus, pilvitu ja tuuletu ning huntidel peaks pesakonnad tasapisi ilmale tulema hakkama. Hundid pidavat ulguma eelkõige siis, kui keegi karjast eemaldub või võõraste eemale peletamiseks.

Tekib mõte ulgumist imiteerida - ent tõenäoliselt oleks tulemus vaid see, et põõsa varjus piiluv hunt suurest naerust kasuka täis teeb.

Lõpuks hakkame tasapisi laagrit kokku kraamima, et telkidesse magama pugeda.

Ning siis - viimasel momendil, nagu ameerika filmides või naisteromaanides - kaigub üle Põhja-Kõrvemaa sügav ulgumine.

Raske on kirjeldada tunnet, mida hundiulu kuulmine tekitab. Seda peab igaüks ise kogema.

Igal juhul tungib mõnesekundiline ulg sügavale naha alla, kontideni välja ning tekitab kehas külmavärinaid.

Mitte just orgasmilaadne tunne, pigem kerge elektrilöögi ja seljamassaaži vahepealne kogemus.

Hetk hiljem kõlab ulgumine uuesti - seekord tundub hääl teisest suunast tulevat.

Kaasasoleva matkakoera saba vajub lönti ning ta surub end inimeste jalge vastu. Ilmselgelt mõistab koer ürgset kutset ja selles peituvat ohtu paremini kui inimloomad.

Siiski tasub ära märkida, et inimestel pole metsas huntide tegutsemist jälgides suurt midagi karta. Viimane teadaolev juhtum Eestis, kui hunt inimese murdis, oli enam kui poolteist sajandit tagasi.

Nii kergelt ei pruugi aga minna lemmikloomadel, kes paljude inimestega koos looduses käivad. Koerte peale on hundid maiad ning uue pesakonna kasvades kasutatakse tihti just tsivilisatsioonis pehmoks muutunud kodukoeri hundikutsikatetele murdmise õpetamiseks.

Kuigi kolmandat korda me hundiulgu sel ööl enam ei kuule, siis tavapärase telgiesise asemel magab koer sedapuhku autos.

Inimesed poevad aga magamiskottidesse varjule, igaühel hundiulg veel kõrvus kaikumas ning erisugused mõtted ja tunded päid täitmas.

Hetki rännakult:

Põhja-Kõrvemaa lagedad nõmmed võimendavad eemal kõlavaid helisid oluliselt.

Päeval nõmmepealsel matkarajal sammudes kostus sookurgede (vist) häälitsusi, mis mõjusid inimtühjal ja päikesest kuumaks köetud nõmmemaastikul täiesti ebamaiselt.

Lindusid endid ei paistnud, nende hõiked aga kajasid kilomeetrite kaugusele.

Kui tavaliselt sellised hääled väga korda ei lähe, siis antud kohas ning tingimustes oli tegu millegi müstilisega, mis ununeda ei taha.

Asukohad:
Venemägi: 59.340329,25.693449

 

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti Avasta Eesti lehelt kodulehelt.

Samal teemal

17. september 2014, 10:33
Avasta Eestimaad: kus asub Eesti külmapealinn?
16. september 2014, 13:29
Avasta Eestimaad: kust alustada oma metsamatkaja karjääri?
10. september 2014, 17:25
Avasta Eestimaad: Liivimaa iga tsässon on vaatamist väärt
4. september 2014, 19:00
Avasta Eestimaad: Tartumaal kohtub isegi kõige metsikumates paikades teadlaste ja õpetlastega

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee