Leedu korvpallikoondise kirevad toetajad. (SAMUEL KUBANI)

Neil päevil sai Balti keti moodustamisest 25 aastat. Ses ketis seisnuna tundub mulle ajas tagasi vaadates, et just see üritus ühendas NSV Liidu lõpuaastatel eestlasi, lätlasi ja leedulasi paremini kui miski muu. Meie keeled on erinevad ning ka olemus veidi erinev (nemad pole soomeugrilased), aga neil aastatel tundusid lätlased-leedulased küll omad.

Siis saime iseseisvateks, tuli Barcelona olümpiamängude korvpalliturniir ning ühtäkki olime olukorras, et meie seal ei mängi, aga leedulased küll. Polnud küsimustki, kellele sel võistlusel kaasa elada! Pealekauba olid Leedu rivistuses head tuttavad mängijad, kes Liidu meistrivõistluste raames aastaid Tallinna külastanud. Ning kõigil oli hästi meeles seegi, et kui Tiit Sokk tuli 1988. aastal olümpiavõitjaks, olid Sabonis, Marciulionis, Kurtinaitis ja Chomicius samuti põhitegijad.

Barcelona mängude peatähelepanu tõmbas endale mõistagi esimene ja ainus Dream Team. Et aga nende osavõtul peetud mängude tulemustes ei tekkinud juba asja välja kuulutades mingit kahtlust, võis seda rohkem keskenduda leedulaste tegemistele. Nende võidetud pronksmedal tegi loomulikult natuke kadedaks, aga tundus ikkagi nagu oma.

Sellest ajast on möödunud 22 aastat. Leedulased on kogu selle aja löönud ja löövad ka praegu erinevatel suurvõistlustel kaasa. Vahel on tagasilööke tulnud, aga eelmisel aastal võidetud EM-hõbe näitab, et leedulaste tänanegi põlvkond on tegijate seas. MMi eel võitsid nad peaaegu kõik kontrollmängud, nii et nendelt võib palju oodata.

Aga kas tänane Leedu koondis tähendab eestlasele sama, mis 1990ndatel? Tundub, et mitte. Ei saa öelda, et Leedust on saanud üks teiste seas, aga päris "oma" enam mitte.

Esiteks pole Baltimaade ühtsus enam samasugune nagu veerand sajandit tagasi. Veelgi enam on põhjus võib-olla asjaolus, et tänased Leedu tippmängijad on meile jäänud võõramaks. Nad ei käi meil enam regulaarselt külas. Suuremad tipud ei kuulu reeglina enam Žalgirise ja Rytase ridadesse, vaid mängivad Euroliigas ja Euroopa rikkamates klubides.

Balti liiga algusaegadel oli meil veel Žalgirise ja Rytase kontakt, kuid ühel hetkel see kadus. Enam ei mängi nad ka VTB Ühisliigas. Nüüd on peab leedulane põhimõtteliselt kuuluma Venemaa klubi ridadesse, et saaksime tema oskusi vahetult jälgida.

Veel eelmisel kümnendil sai nauditud Šarunas Jasikeviciuse virtuooslikke esitusi, tema mäng huvitas alati. Tema lõpetas karjääri ja nüüd säärast karismaatilist liidrit enam pole.

Ka sportlikus plaanis näib eelseisval MMil, et Leedu saatus pole erutaja number 1. Osaleb 24 meeskonda ja peetakse 80 mängu, aga vist esmakordselt võib algusest peale olla neist mängudest viimase ootuses. Kas Hispaania teeb koduses Madridi Palacio de los Deportesis ameeriklastele ära? Lihtsurelikud mängivad sel aastal pronksile ja selles võitluses võime muidugi leedulastele pöialt hoida.

Jaga artiklit

6 kommentaari

O
OJ  /   12:35, 29. aug 2014
Hea leedukas on koolnud leedukas.
Vene kroonus olid leedukad kõige suuremad m....d.
E
Eesti kodanik  /   08:55, 29. aug 2014
Mina olen Leedu poolt.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis