Kommentaar

Toomas Alatalu | President Obama visiit pole juhus (10)

Toomas Alatalu, vaatleja, 27. august 2014 17:43
Foto: Andres Varustin
Mõistagi saab olla üksnes rahul sellega, et ülimalt pingelises rahvusvahelises olukorras saabub maailma võimsama riigi president väikeriiki, mille naabriks ongi pingeallikas ise – Venemaa, kus võimul režiim, mis juba aastaid on üritanud kehtivat maailmakorraldust muuta ja seda just oma väiksemate naabrite arvel.

Kuna Moskva uut pealetungi Ukrainas hakkas esimesena ja selgelt tõrjuma ookeani taga USA ja alles seejärel liitusid vastuseisuga Euroopa suurriigid, kes 2008. aastal tegelikult avasid rohelise tee Venemaa invasiooniks Gruusias – asi, mida Venemaa naabrid kohe kuidagi ei saa unustada –, siis saabub Obama Tallinna tõelise pingete mahavõtja ja ka rahutegija rollis. Seda viimast rolli täidab ta kaudselt ehk nagu see suures poliitikas toimub – USA on Ukrainas vastumängijaks nr 1 Venemaale, kelle toel võitlevad Ida-Ukraina separatistid.

Üleeile pärast kohtumist Ukraina presidendi Porošenkoga Minskis tegi Vladimir Putin tüüpilise suure poliitika avalduse – meie ei saa kehtestada relvarahu Ida-Ukrainas, sest see on Ukraina siseasi, me võime seda üksnes soodustada. Kui Porošenko talle vastuseks kordas juba varem väljaöeldut – kõik peab algama efektiivse piirikontrolli kehtestamisest Ukraina ja Venemaa vahel, pidid Putin ja tema kamarilja võtma seda kui USA, NATO ja Euroopa Liidu ühisseisukohta, ehkki kohal olid vaid viimase esindajad. Ent just nii see suur poliitika käib – räägitakse vähesest ja teisejärgulisest, mõeldakse ja arvestatakse juurde suurelt ja esmajärgulist.

Eks me kõik tea, et tegu on alles teise USA presidendi visiidiga Tallinna. Kui pisut ajalugu meenutada, siis valitses ka Ühendriikides kaua seisukoht, et president peab töötama kodumaal elik ta ei pea mööda maailma ringi sõitma. Selle suhtumise muutis Esimene maailmasõda (millesse Ühendriigid sekkusid aprillis 1917 ehk siis pärast veebruarirevolutsiooni Venemaal) ja Woodrow Wilsonist sai esimene USA president, kes detsembris 1918 lahkus riigist, et sõita sõjalaevaga Prantsusmaale ilmasõja järgset korraldust paika panema.

Wilson oli ka Rahvasteliidu loomise algataja, ent USA kongressi hoiaku tõttu jäi USA eemale nii Rahvasteliidust kui ka Euroopa asjadest kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sealtpeale käisid USA presidendid Euroopas ja mujal regulaarselt.

Sotsialismileeri kokkuvarisemise järel muutusid visiidid Euroopasse sagedasemaks, ent kuna tegu oli suurte geopoliitiliste muutustega – Ida-Euroopa liitumine nii NATO kui ka Euroopa Liiduga! –, siis kujunes president Bill Clintoni ajal tavaks, et Euroopas peetavate NATO tippkohtumiste, kus langetati põhimõttelisi otsuseid, eel ja järel väisas USA president veel mõnda pealinna.

Need enne ja pärast väisangud on alati olnud – peale külastatava riigi ja tema valitsuse tunnustamise – seotud NATO tippkohtumiste teemadega või siis tippkohtumisel otsustatu selgitamisega. Ja kuna Cardiffis 4.-5. septembril arutatavaks teemaks on NATO uued suhted Venemaaga, siis on selge, et Obama arutab Eesti juhtidega Tallinnas eeskätt seda ja võib julgelt öelda, et Tallinnas läbiarutatu kujundab paljus Cardiffis vastuvõetava dokumendi sisu. Sestap – Obama tuleb Tallinna suure poliitika suure otsuse lõppvarianti arutama.

Oleme Obama visiidi välja teeninud

Kuidas Eesti sellesse rolli sattus? Aga isegi nõukaajal peeti meid nii impeeriumis kui ka väljaspool seda nutikaks rahvaks ja pole juhus, et Nõukogude Liidu lammutamine algas just siit suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtuga 16. novembril 1988 ja Balti keti algatamisega 23. augustil 1989. Nende õnnestumine sai teoks paljus oskusele Moskvas valitsenud olukorda õigesti lugeda ja tänu toetusele teistest liiduvabariikidest, millega otsustajad Eestis oli arvestanud ja mis kõik osutus õigeks arvestuseks. Ehk siis – me näitasime end juba toona hea Moskvas ja mujal toimuva tundjana ja me oleme selle oskuse säilitanud ka praegu.

Tänu innovatiivsele arvutite ja interneti kasutamisele ning valmisolekule seda teistega jagada, tekkis kaks aastat tagasi seis, kus USA, kavandades uut koostööprogrammi nendele valitsustele, kes olid asunud demokraatia ja turumajanduse juurutamise teele, tegi just Eestile pakkumise asuda selle kaasjuhiks. Nii sündiski programm LEND (Leaders Engaged in New Democracies), mida juhivad kaasesimeestena USA riigisekretär (H. Clinton ja J. Kerry) ja Eesti välisminister (U. Paet).

Ilmselt ollakse märganud, et kui Paet on viimastel aastatel külastanud n-ö probleemseid riike, on ta ka kohtunud sealse opositsiooni esindajatega – asi, mida viimastel aastakümnetel on teinud vaid suurriikide presidendid või valitsusjuhid. Nagu ülal mainitud – kohal on küll vaid Eesti välisminister, ent kui tema programm näeb välja nagu suurriigi esindaja oma, siis on see kaasalöömine suures poliitikas!

Lõpetuseks tasub lisada sedagi, et Eesti trumbiks on taasiseseisvuse algusest peale olnud antud lubaduste korrektne täitmine, mis etendas suurt osa selles, et 1997. aastal kutsuti Eesti esimesena eurokõnelustele. Täpselt samamoodi oleme käitunud NATOle antud lubadustega ja kuigi see võis ja võib paljudele tunduda liigse püüdlikkusena, näitab praegune kriitiline hetk meie julgeolekule selgelt, et säärast suhtumist on märgatud ja seda hinnatakse.

Igal juhul võime öelda, et oleme USA presidendi kui väikeriigi julgeoleku tagamise sümboli kohalesaabumise rahvusvahelise elu kriisihetkel välja teeninud. Pealegi piisavalt vaikselt ja märkamatult.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee