Teinekord on nii, et vanemad peavad kuskile minema ja jätma oma lapsed hoidu. Kuna mul muud hoidu pole, kui ainult lapse vanavanemad, siis minu jutt kehtib ainult just vanavanemate kohta, mitte suvalised lapsehoiud, kuhu saab lapsi ööseks jätta.

Kas sellised kohad üldse veel eksisteerivad? Mäletan, et ma kunagi väiksena küll ühes sellises paar korda olema pidin ja see oli jube, nii et sellest ma isegi ei räägi.

Mina ise olen lapsest kõige kauem eemal olnud 4-5 päeva, see oli siis, kui ta oli umbes seitsmekuune. Laps küll ei paistnud midagi aru saavat. Olenemata ka faktist, et ta ei olnud mitte mu ämmaga, kellega ta nagunii iga päev koos olnud, vaid hoopis minu emaga, keda ta oluliselt harvemini näeb.

Mari mängis, naeris, sõi, käis rannas, laulupeol ja oli igati rõõmus laps. Mina seevastu vaatasin iga päev Marist pilte ja videoid ja halasin Kardole, et ei suuda enam ilma Marita sekunditki elada, aga see sellest. Praegu räägime lapsest.

Öeldakse, et laps suudab edukalt vanematest eemal olla enda vanus kuudes + 2h. Kes sellise imeliku valemi lõi? Jah, ma saan aru, et titale meeldib oma vanematega koos olla ja enamasti ta seda ka on, kuid miks tehakse sellest nii suur lärm, kui selle valemi piiridest välja minna?

Mulle öeldi ka, et oota-oota, Mari võis ju rahul olla, aga tegelikult SISEMUSES on ta nüüd elu lõpuni haavatud, hakkab meid vihkama ja veab meie karistamiseks endale 12-aastaselt koju 40-aastase peika...Nojah...

Eks ma olen aru saanud ka, et minu laps kuulubki vist mingisugusesse haruldaste laste kategooriasse - ta ei nuta, ei vingu, ei jonni, ei võõrasta kedagi, sööb kõike ja jääb ise magama.

Pärast meie reisi ei muutunud mitte ükski nendest asjadest. Väga kahtlen ma ka selles, et see teda sisemiselt nii kohutavalt murdis. Miks peaks? Ta oli inimestega, kes teda armastavad, tema eest hoolitsesid ja tal oli lõbus.

Ometi, kui jagasin paari sõbrannaga ideid, kuhu järgmine aasta pulmareisile minna, hakkas üks neist silmi pööritama ja ütles, et kaks nädalat on ikka liiga kaua, et lapsest eemal olla. Püha jessas, aasta pärast on mu laps pea 2-aastane. Mis temaga ikka juhtuda saab?

Ma usun, et sellised kanaemad, kes sekundikski lapse kõrvalt ei lahku, ongi need, kes oma lastest ema põllesaba külge klammerduvad isikud kasvatavad. Kuna mina seda ei taha teha, siis lähen ma südamerahuga aasta pärast kahenädalasele reisile. Ja mis siis? Miks arvavad mõned, et olen seetõttu halvem ema, või armastan oma last vähem?

Kui kauaks teie oma lapsed vanavanemate hoolde usaldate?

Jaga artiklit

16 kommentaari

H
Helen K.  /   22:37, 9. okt 2014
Kallis Mallukas, et oma rohketele lastekasvatust puudutavatele küsimustele vastuseid saada, soovitan sul lugeda läbi mitmed klassikalised lapse arenguteooriad. Mõned neist näiteks on Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria, Piaget kognitiivse arengu teooria või siis Võgotski teooria. Uuri palun neid ja usun, et pooled sinu hämmastavalt naiivsed küsimused beebiblogis jäävad ära. Päikest!)
.
...  /   17:31, 25. aug 2014
Ma siis vaatan kes see tegelane Mallukas on et meid tema harimatute vaadetega onnistatakse Ohtulehe poolt.... kas keegi saab oelda kes raamatukirjastuses kAnepit suitsetab et ta raamatu valja lasi?? Olid ajad kus raamatuid kirjutati haritud inimeste poolt kellel oli midagi tarka oelda, mu koogilaua jalg on targem kui Mallukas ja mu isasel kassil on suuremad emainstinktid. Raamatu pealkiri sai ka valeks, Rongaema seiklused sobiks hasti.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis