TEELE: Kui sünnipäev septembris peetud, asub Olev Veskimäe teele ümbermaailmareisile. Foto: Aldo Luud
Küllike Rooväli 22. august 2014 07:00
Järjest süvenev tõbi vähendab koordinatsioonitaju ja pärsib kõnelemist.

Kunagi Kati Murutari kallima Robinsonina tuntust kogunud Olev Veskimäe tahab pöidlaküüdiga ümber maailma matkates murda harvaesineva ravimatu haiguse.

Samm on aeglane. Nagu põdur vanainimene, tuleb Olev Veskimäe lühikeste, ettevaatlike sammudega uksele. Täna on vaja minna ujuma, Otepääle spaasse. "Too mulle sandaalid," palub Veskimäe naist.

Ilma abita võtaks tal endal see tükk aega.

Prognoos, mille arstid Veskimäe tervisele andsid, on kõike muud kui julgustav – haiguse süvenemine muudab järjest kehvemaks tema liigutuste koordinatsiooni, järjest konarlikumaks läheb kõne ja selle kõige läbi kannatavad kõik teisedki tegevused.

Kõlab nii, nagu ei tuleks üksipäini kodust väljaminek tema puhul peagi enam kõne allagi. Aga otse vastupidi, just seda Veskimäe kohe ja nüüd plaanibki. Ja mitte ainult kodust välja, vaid plaan on ring peale teha kogu maakerale. Nendesamade sandaalidega.

Diagnoos on väikeaju kärbumine ehk ataksia. "Väike arvuti mu pea tagaosas jukerdab juba tükk aega," muigab Veskimäe.

"Eks ta mõjub ka muudele aju osadele, teeb ülitundlikuks halbade poliitiliste otsuste ja muude halbade asjade suhtes rohkem kui terve inimese. Riivab rohkem."

Tõbi on aegamööda kallale hiilinud ja nähud järjest süvenenud. Haigus piinab kokku juba kümmekond aastat.

"Pärast seda, kui arstid ütlesid, et mu haigus on harvaesinev ja ravimatu, otsustasin iseendaga tegelema hakata," räägib Veskimäe.

"Palverännak on üks kõige vanemaid reisimisviise, mõtlesin ja otsustasin, et võtan end kätte ja püüan oma elus midagi kardinaalselt muuta."

Veskimäe loodab, et retk teda ei kurna, vaid hoopis tugevdab ning organism hakkab haigusega võitlema. "Vaja on minna mugavustsoonist välja, pisut pinget ja tervis mobiliseerub," loodab Veskimäe.

"Samas tahan näidata, et ka haigusega saab teha kõike ning julgustada inimesi viima oma unistused ja soovid ellu enne, kui mingi hull tõbi kallale tuleb."

Veskimäe jutu peale võib ju kosta, et mis imet siin ikka, kogu maailm on täis ratastoolis reisivaid haigeid, oleks vaid raha… "Rahaga oskab igaüks reisida," kommenteerib Veskimäe, kes otsib praegu reisi jaoks toetajaid ja sõnab, et raha polegi tema jaoks nii suur probleem, kui arvata võiks.

"Tööd on maailmas küll tehtud," märgib ta.

"Kui peatun, otsin mõne ajutise otsa ja teenin reisiraha juurde. Piletite peale mul ilmselt eriti ei kulu."

Ega ta jala teele mõtle minna?

"Kavatsen reisida häälega, mul on varasemast väga hea kogemus," on Veskimäe optimistlik. Sellest on möödas 18 aastat, kui ta kirjutas koos toonase abikaasaga Valga piiripunktis paberile "PARIIS" ja juba kolmas auto viiski Pariisi. "Vahepeal keerasin rekka rooli ja juht sai magada," kirjeldab Veskimäe mõnusat seiklust Euroopas, mis kestis kaks kuud.

"Ei ühtegi ööd hotellis. Kaks tundi päevas pesime abikaasaga miljonidollariliste villade aknaid ja naersime, et tõstsime nende hinna tükk maad kõrgemale."

Seekord läheb üksi

Seekord läheb Veskimäe teele üksi ja naine jääb vastostetud kodu hoidma. "Maja on mul selline, mis kütab ennast ise, sellega pole muret," väidab Veskimäe.

"Oma Ärma talu Viljandimaal müüsin kevadel maha, et paremini toime tulla." Tema kodu jääb nüüd ka sõprade päralt, kes seal alati ulualust leiavad.

Miks siis ikkagi üksi? Ehk läheks pikal teel abi vaja?

Reisisell nii ei arva: "Tunnen, et üksi olen oma eesmärgile lähemal, tegelda enesetervendamise, jooga ja mantratega," lausub Veskimäe.

"Saan pühenduda vaid kõige tähtsamale, milleks on praegu minu tervis ja heade inimestega suhtlemine."

Kaaslaseks ootab ta reisile GPSi koos spetsiaalse käimiskepiga, mis annab tunnistust, et tema veidi ebakindel olek ja tasakaaluhäired pole tingitud mitte joobest, vaid haigusest.

Kust ta need saab? Veskimäe loodab leida sponsoreid, kes saaksid tema kaudu tõestada, et korraliku varustusega saab ka raskelt haige inimene oma unistusi täita. Seepärast ootab ta toetajaks kedagi, kes tegeleks matkavarustuse müügiga ja mõnda sidefirmat, kes aitaks koduga ühendust pidada.

Veskimäe viimane välisreis oli Kanaaridele, kus ta veetis kolm nädalat. Meeles on inimeste suur empaatiavõime, mis muutis haige mehe olemise mugavaks. "Küll see jõuab ka meie ühiskonda," on Veskimäe veendunud.

Reisikindlustus on Veskimäel juba tehtud. Aastapikkune poliis hakkab kehtima 15. septembril. Siis on ka minek.

"Sünnipäeva pean ära, see on sel kuulsal terrorismipäeval, 11. septembril," lausub Veskimäe, kes saab 55 aastat vanaks. "Lapsed on koolides, suvised tegemised kaelast ära. Praegu on ülim aeg teele minna, kui lapselapsi veel pole."

Naine vaatab meest kaastundlikul pilgul ja lausub, et enne kui teeleminekuks lõplikke otsuseid teha, tuleb vaadata, mis arst ütleb. Arsti juurde tuleb minna 5. septembril, värsked kompuutertomograafi pildid Veskimäe peast tehti möödunud nädalal.

Aga see kõige olulisem küsimus – kui minekuks läheb, siis kuhu?

Mingit kindlat marsruuti ega ajakava Veskimäel pole, sest kogu rännak on mõeldud ju omaenese jõu ja võimete proovilepanemiseks. "Jätan keerulisemad ja raskemad kohad siiski kõrvale, jää ja lumega liikuda on mul raskem, külmadele maadele ma ei kipu," selgitab Veskimäe.

"Arvuti toimib ka siis paremini, kui temperatuur on normaalne. Proovin minna talvel koos rändlindudega lõuna poole, kus on kuivem."

Esimene sponsor olemas

Esmalt suundub Veskimäe Vahemere poole. Sealt on plaanis matkata Tenerifele. Edasi ta juba vaatab. Näiteks, pakub ta, võiks otsida mõne Atlandit ületava jahi, nagu sealkandis seljakotimatkajate seas tavaline. Söögiraha eest võtavad paljudki paadiomanikud pikaks sõiduks meeskonda töökäsi juurde. "Sõber purjetas sealt kolme kuuga Austraaliasse."

Veskimäe üks kreedosid on, et endast ei jäeta maha midagi, mis võiks kohalikele jätta halbu mälestusi või tekitada pahameelt. Otse vastupidi, Veskimäe on juhindunud alati sellest, et temast jääks maha märksa puhtam ümbrus, kui oli tulles. Nii oli ta naisega koos kunagi Ibiza ranna pudelitest puhtaks korjanud. "Kolme nädalaga koristasime seal ära terve ranna," meenutab Veskimäe.

"Seda hinnatakse igal pool, kui lööd käed külge."

Veskimäe ei oota oma retkele sellist tähelepanu, nagu paljud ilmarändurid, sest peale hea reklaami võimalikele toetajatele pole tal midagi pakkuda. "Lähen üksi nagu mäger, ei taha end väga afišeerida, mul pole vaja mingit kohustust selga võtta."

Esimesed head märgid teekonna õnnestumisest on Veskimäel juba olemas. Paides "Arvamusfestivalil" käies andis ta hea öömaja eest kauba peale viieka. "Sama tänava otsast leidsin maast kümneeurose raha," rõõmustab Veskimäe.

"Kui oled midagi andnud ja ei taha vastu saada, tuleb see ise su juurde."

Leitud kümnekat võtab ta kui reisi esimese sponsori toetust. "Kui kaotajal seda muidugi vaja on, maksan tagasi."

Taldrikutabamus kustutas armuleegi

Viis aastat tagasi leegitses kirjaneitsi Kati Murutari ja sulase Robinsoni ehk Olev Veskimäe armastuslugu, mis leidis ootamatu lõpu täpse heite tagajärjel. Viited Veskimäe alanud haigusele võib nüüd leida ajakirja Kroonika toonasest kirjeldusest: "Kati märganud paar nädalat tagasi, kuidas Olev olevat hakanud kokku vajuma ja kääksuma. "Siis ma põrutasin talle selgest meeleheitest taldrikuga, nii et verd purskas seintele. Tahtsin lüüa vastu maad, aga läks vastu tema varvast. Ja siis ta tõmbas jee. Sest ta vihkab vägivalda, ta ei taha naise käest peksa saada."

Veskimäe ei jäänud võlgu: "Niimoodi meest taldrikuga visata on sama hea, kui visata lemmikhobust telliskiviga."

Katil õnnestus Veskimäe veel korra tagasi meelitada. "Mõni aeg hiljem ütles Kati, et Robinson soovib elada puu otsas ning nad tegid talus mehele puuotsa oma onni. Paraku jäi onn õige pea tühjaks," kirjutas Delfi Publik.