Kleiditegu algas veel enne, kui ma ise Eestisse jõudsin. Nimelt pidin esimese asjana veel Hollandis olles oma peamised mõõdud õmblejale saatma. Ikka kleidi üldpikkus ja rinna-, vöö- ja puusaümbermõõt ning rinnakõrgus.

Nende alusel valmistati esialgne makett kleidist valmis (mitte originaalkangast) ja see pidi lihtsustama päris kleidi õmblemist. Nii sai hiljem juba õigest kangast välja lõigata täpselt paraja suurusega kleidi osad.

Mõõdud saadetud, asusin ka ise Tallinna poole teele. Olin juuli alguseks kenasti 10 päeva kleidi tegemiseks planeerinud. Samuti ajastasin oma kohtumised proovide järgi, igaks juhuks jätsin kõik hommikud algul vabaks.

Proovides käimine on oluline osa õmblusprotsessist ja õmblejaid ärritab kangesti, kui proovidesse kohale ei ilmuta või hilinetakse. Seda ei tahtnud ma kohe kuidagi sündida lasta ning pealegi, omavaheline hea läbisaamine on ju endiselt oluline.

Võib-olla soovin tulevikuski veel mõnd ilusat kleiti õmmelda lasta, siis ei saa mind vähemalt süüdistada hilinemistes või kleidiproovide tähtaegade ignoreerimises.

Veel pidin ma igasse proovi kaasa võtma kingad ning pesu, mis siis pulmapäevalgi kandmisele kuulub. Ikka selleks, et alati igas proovis oleks kõik nii, nagu pulmapäeval ja siis saab ka kleiti iga kord edasi teha just sealt, nagu see eelmine kord pooleli jäi. Mitte ei pea uusi parandusi tegema, sest vahepeal on midagi muutunud.

 Nii pidin veel enne tulekut ostma omale valge rinnahoidja, millel õlapaelad ära käivad. No värvilist pesu on mul sahtlite kaupa, aga just valgega on paras ikaldus kogu aeg. Nüüd vähemalt oli põhjus osta. Kingi ma siiski kaasa ei võtnud, tulin käsipagasiga ja sinna lihtsalt kingad enam ära ei mahtunud. Küll aga sain proovideks laenata ühed kingad, mis enamvähem samasuguse kontsaga olid, mis minugi omad.

Esimene proov läks kiirelt. Esialgne makett oli valmis ja see siis sobitati täpsemalt minu keha järgi. Mõõdud on üks asi, aga seljas hoiab iga rõivas siiski pisut omamoodi. Samuti nägin siis lõpuks ka seda kaunist pitsi, mis mu kleidi jaoks ostetud oli. Õnneks ei pidanud ma pettuma, materjal nägi välja väga ilus. Just selline, nagu vaja.

Ka sain ühe uue asja jälle teada: mina nimelt imestasin, et kuidas need õmblejad ikka oskavad seda aluäärt niimoodi kenasti sobitada, et pitsiline osa kenasti jooksma jääb. Igavene pusimine ju.

Selgus, et lihtsam on aluäär välja lõigata, nagu ikka ja käsitsi sobitatakse ning õmmeldakse pits hiljem külge. Sama kaeluse ja varrukate puhul. Vot sulle 11 aastat ülikoolis käimist, isegi seda ei teadnud!

Ühtpidi on muidugi nii lihtsam, saab algul kohe kõik vajaliku välja lõigata ja suurem sobitamine läheb lahti alles siis, kui kleit juba peaaegu valmis on. Kui kaua see pitsääre käsitsi külgeõmblemine aega võtab, on juba iseasi.

Teises proovis sai juba selga sobitatud "päris" materjalist kleit, küll üks osa sellest. Sest pitsist kleidil peab olema ju ka alusriie ja vooder. Mõtlesime ka alusseeliku peale, aga leidsime, et erilist efekti see ikkagi ei anna. Lisaks teeks see kleidi üskjagu raskemaks.

Õnneks pitskleit väga raske ei ole, ka maani kleit on täitsa mõnus seljas. Mina ju eriline pidulike kleitide kandja ei ole, seega kartsin pisut ette, et äkki on kleit liiga raske ja kohmakas. Päris merineitsi stiili minu figuur aga teha ei võimaldanud, ma lihtsalt näeks siis nagu suur vaal hunniku pitsi sees välja. Jäi vabalt langev tegumood ikka.

Omamoodi vastupidavustrenn oli aga lihtsalt peegli ees seismine. Tuli ju sirgelt seista, et õmbleja oma tööd teha saaks. Ja vat sedasi, korralikult seista, on täitsa raske. Soojad ilmad olid ka, minutiga tundsin, kuidas higinire mööda selga jooksis ja endal kippus pilt eest ära minema.

Pole see pruutkleidi proovimine midagi lihtsalt! Õnneks on tegu lihtsa kleididisainiga, seega ma kaua ei pidanud kannatama.

Kolmandas proovis, päev enne ärasõitu, sai siis juba kleit enamvähem sellisena paika saadud, nagu vaja. Tööd oli veel üksjagu teha, ikka see käsitsi pitsi külgeõmblemine. Aga õnneks oli kõik peamine juba olemas ja rohkem mind proovidesse vaja polnud.

Küll aga oli aega jäänud minu äralennuni nii napilt ja peenemat näputööd jagus veel üksjagu, siis saime kokkuleppele, et õmbleja teeb kleiti rahumeeli edasi ja saadab mulle siis hiljem postiga või kulleriga Hollandisse.

Nii ei pidanud ma muretsema, et õmbleja oma uneajast veel kiiruga kleiti valmistab, samuti ei tulnud mul kleiti kohvrisse pakkida ja muretseda, et see A: ära kortsub ja B: pagasis ära kaob. Naljaga pooleks sai lausa lõõbitud, et isegi kui kleit postiga saates kaduma läheb, on veel piisavalt aega, et uus teha.

Nii tulin ma siis südamerahuga Hollandi tagasi. Pulmadeni veel aega on. Kuidas kleit minuni õigeaegselt toimetatakse, selle üle oli ka veel aega piisavalt mõtiskleda. Ja noh, muidugi sain üksjagu vastata küsimusele: "Kas sa kleidi ikka enne pulmi saad kätte?".

No kui ei saa, mis ma sellega siis pärast ikka enam teen? Panen põlle ette ja kannan kodus süüa tehes?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis