Kommentaar

Jüri Toomepuu | Ohud ja võimalused Eesti julgeolekule (19)

Jüri Toomepuu, veteranpoliitik, erusõjaväelane, 15. august 2014 15:57
Foto: Andres Varustin
Eesti julgeoleku ohtude teema on võimalik katta ühe lausega. Oht Eestile, eestlastele ja eestlusele on Venemaa, venelased ja Vene šovinism. Nende ohtude olemust tasub aga lähemalt käsitleda.

Kõige tähtsam selle ohu hinnangu juures on tõsiasi, et kõige suurem oht Eestile asub Eesti piirides. Sellest tõsiasjast olen ma üritanud juttu teha alates ajast, kui ma paarkümmend aastat tagasi Eesti Kongressi saadikuna oma sünnimaale naasin. Tollal nimetasin ma Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud poolt miljonit venelast eestlaste pea kohal rippuvaks viitsütikuga rahvastikupommiks.

Minu kirjutistest ja hoiatustest pole kõige vähematki kasu olnud. Rahvusluse sildi all võimule tõusnute eestvedamisel eirati Genfi konventsiooni ja põlistati kõik okupandid Eesti alalisteks elanikeks. Minu Riigikogule esitatud eelnõu, mis oleks andnud alalise elaniku staatuse ainult neile, kes saabuvad meie kodumaale Eesti Vabariigi loal, nii nagu see on tavaks teistes riikides, hääletati menetlusest välja niihästi laarlaste kui savisaarlaste, niihästi enamlaste kui kelamlaste poolt. Selle asemel kehtestati seadus, mis tegi kõik Eestisse asustatud venelased ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks Eesti Vabariigi kodanikeks. See oli Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga. Selle vea tagajärjed kasvavad iga mööduva päevaga Eesti Vabariigile ja eestlastele üha saatuslikumaks.

Tänaseks oleme jõudnud olukorrani, kus need, kes tsiteeerivad meie põhiseaduse preambulat, mis nõuab eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, tembeldatakse rahvuslasteks. Ja sõnale „rahvuslane" on külge poogitud halvustav maine.

Nendele, kes on julgenud rääkida ohust Venemaalt, venelastest ja Vene šovinismist või tunnistanud tõtt järjest kiirenevast Eesti venestamisest, on võimuladviku ja peavoolumeedia poolt külge kleebitud koguni marurahvuslase silt. Kunagi edukalt Vene "rahvaste sõpruse" ajupesu läbinud, kellest paljud on praeguses Eesti võimuladvikus, ja muidugi ka Putini Ühtse Venemaa liitlased üritavad neid kuulutada samaväärseks marukoertega.

Viitsütikuga rahvastikupomm

Meie võimukandjad on ka suurelt osalt eitanud Eesti venestamise probleemi ja nad ei häbene avaldada statistikaameti andmeid, mis väidavad, et venelaste protsent Eesti elanikkonnas on olnud viimase paarikümne aasta jooksul olnud stabiilselt umbes kolmandiku juures. Neid andmeid ei saa tõsiselt võtta. Teatavasti kehtib Eestis seadus, mis lubab Eesti elanikel validaendale rahvastikuregistris mis tahes rahvus. Tõsiselt võetavate rahvastikuteadlaste uuringud näitavad, et paljud venelased on hakanud ennast mitmesugustel põhjustel registreerima eestlastena.

Tõsiselt võib võtta aga Riigikogu valimisõiguslike arvu. See on kasvanud esimestest okupatsioonijärgsetest Riigikogu valimistest 1992. aastal kuni viimasteni umbes 40%, seda ajal kui eestlasi pole kuskilt juurde tulnud. See kasv saab tulla ainult Eestisse põlistatud venelaste arvel, kes on saanud Eesti kodanikuks. Kui see ületab 50 protsenti, mis on silmapiiril, võib arvata, et eestlased on jäänud oma kodumaal vähemusrahvuseks ja Eesti on tulevikumaa peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.

Hiljutised Ukraina sündmused on aga olukorda tublisti muutnud. Oht Ukrainale lähtub ilmselt Venemaalt, venelastest ja Vene šovinismist ja asub suurelt osalt Ukraina piirides. Paralleel Ukraina ja Eesti vahel on tehtud puust ja punaseks ka nende jaoks, kes on viimased paarkümmend aastat suutnud fakte eirata.

Eesti julgeoleku ohtudest paremaks arusaamiseks on kasulik liigitada Eesti vaenlased välis-, sise- ja hübriidvaenlasteks, kõik mingil määral omavahel seotud.

Välisvaenlane on Venemaa ja selle relvajõud. Sisevaenlase peajõu moodustab eestivaenulikest venelastest koosnev viies kolonn, millele lisandub arvukas kodukootud šantažeeritavate ja äraostetavate parmas. Ainult äärmiselt naiivsed võivad arvata, et see oluliselt kärpis meie sisevaenlaste tiibu, kui NATO vastuluure tõhusa töö tagajärjel pandi pokri kauaaegne Eesti riigi ja NATO saladuste talituse juhataja Herman Simm ja teised Eesti riigi reeturid. Endine kapo ülem Raivo Aeg avaldas sama arvamust oma eelmise aasta 17. juunil avaldatud Päevalehe artiklis pealkirja all „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll."

Hübriidvaenlane on sisevaenlane, millele lisanduvad välisvaenlase relvaüksuste osad, mis võivad, nagu oleme hiljuti näinud, muutuda roheliste mehikeste, tunnusmärkideta veokite ja tankide ja õhutõrje rakettide näol sujuvalt meie sisevaenlasteks. Hübriidvaenlane moodustab kõige tõenäolisema ohu Eestile.

Lootuse kiired

Pardoksaalselt vilgub Ukraina sündmustest läbi ka lootuse kiiri meie riigikaitsele. Eelkõige tuleb riigikaitse probleemi lahendamisele muidugi kasuks tõest arusaamine ja tõe tunnistamine. Lisaks sellele on Ukraina sündmuste tagajärjel tehtud Eesti riigikaitses viimase paari kuu jooksul rohkem edusamme kui tehti viimase kahekümne aasta jooksul.
Isegi president Ilves, kes 2008. aastal teatas USA suursaadikule David Phillipsile, et meie NATO liitlaste baasi paigutamine Eestisse pole oluline, on hiljaaegu hakanud aru saama NATO kohaloleku tähtsusest.

Külastasin hiljuti Ämari lennuvälja. Tore oli vaadata kontrolltornist Taani hävitajate ja Eestis baseeruva USA langevarjuüksuse transpordilennuki maandumisi. Arvan, et nende mürin kostab kõrvalisi teid pidi ka Putini kõrvu ja paneb ta mõtlema, enne kui ta hakkab Eestis Ukrainat tegema. Arvan, et veelgi rohkem heidutab Putinit ja ta Eesti-siseseid Ühtse Venemaa liitlasi suur hulk kõrgeid ohvitsere NATO riikidest ja mujalt, kes Ämari lennuvälja toidusaalis minuga samal ajal lõunat sõid. Kõik see on Ukraina sündmuste positiivne tagajärg meie julgeolekule.

Ukraina sündmuste tagajärjel varustatakse Eesti USA kolmanda generatsiooni tankitõrjerakettidega. Need Javelini nimetusega raketid võib laskevalmis seada 30 sekundiga ja uue raketi laadimine võtab ainult umbes 20 sekundit. Isegi üks selleks treenitud noorkotkaste ja kodutütarde malev võib nendega väga kiiresti õige mitme Putini tankirügemendi tankid kalliteks kirstudeks muuta. Kui lisaks Javelinidele õnnestub Eestil saada ka kaasaskantavaid Ameerika Stinger B õhutõrjerakette ja riigikaitse juhtideks leitakse kompetentsed inimesed, kes suudavad ka paljud muud riigikaitse probleemid lahendada, siis on võimalus, et Eesti suudab end tulevikus välisvaenlase vastu kaitsta.

Sisevaenlase probleem leevendub?

Putini Ühtse Venemaaa liitlane, Tallinna linnapea Edgar Savisaar ei suutnud täita oma valimiseelset lubadust saata europarlamenti kaks partei- ja mõttekaaslast. Ta häältesaak oli tunduvalt väiksem talle omavalitsuse valimistel antud häältest ja ta ei suutnud isegi enda valimiseks küllalt hääli koguda. Ukraina sündmused ja nendega seonduv Savisaare toetus Putinile näib olevat põhjus, miks paljud Eesti venelased ja eesti rahvusest Savisaare toetajad jätsid oma hääle oma suurele juhile andmata.

See teeb rõõmu sellistele „marurahvuslastele", kes arvavad, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, aga tulevikuperspektiivis pole ka nendel optimismiks põhjust. Viitsütikuga pomm tiksub – viimase kahekümne aasta Eesti rahvastiku muudatused on võrreldavad Põhjasõja, katku või Teise maailmasõja kaotustega. Kõik märgid näitavad, et eestlased on kiiresti muutumas vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal.

Lisaks Eesti julgeoleku ohtude olemuse lahkamisele lisan ka enda nägemuse nende võimalikest tagajärgedest ja nende ennetamise või likvideerimise lahendusviisidest.
Tulevikku on raske ennustada ja Putini agressiooni piiri veelgi raskem, aga arvan siiski, et meie välisvaenlase otsene rünnak üle idapiiri on praeguses olukorras ebatõenäoline. Aprillirahutuste või Ukraina-taolise peamiselt sisevaenlase ohu vastu suudame me arvatavasti veel vähemalt mõne aasta jooksul endid kaitsta politsei ja kaitsejõududega.
Ka välisvaenlase vastu, kelle relvastatud üksused liituvad Eesti sisevaenlastega, nagu nad on seda edukalt teinud Ukrainas, suudaks Eesti oma liitlaste abiga end kaitsta. Seda juhul, kui me Eesti riigikaitse probleemide lahendamisega liiga kaua ei viivita, kui me rakendame totaalkaitse süsteemi tegelikult ja hangime efektiivsed tanki- ja õhutõrjeraketid.

Vajame uut algust

Meie kõige kardetavamat ja saatuslikumat ohtu on aga võimalik ennetada ainult poliitilisel lahingutandril. Kui meie ei suuda lahendada rahvastikuprobleemi, mis võib lähitulevikus muuta eestlased oma kodumaal vähemusrahvaks, võivad sisevaenlased anastada eestlaste põlise kodumaa ilma ühegi pauguta. See moodustab Eesti Vabariigile ja eestlusele kõige suurema ohu. Taani hävitajad ja USA dessantüksuse langevarjurid ei saa meid selle ohu vastu kaitsta.

Lootust annab, et rõhuv enamik eestlastest tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Usun, et samuti nagu Eesti sõdurid on võidelnud lahingutandril kangelaslikult oma kodumaa eest, on eestlased valmis oma kodumaa ja peremehe õiguste eest võitlema ka rahvuspoliitilisel tandril.

Eesti vajab uut algust. Selleks peab aga rahvas tõeliselt saama kõrgeima riigivõimu kandjaks Eesti Vabariigis, nagu sätestab meie põhiseaduse esimene paragrahv. Selleks peab kehtestama seaduse, mis tõeliselt rakendab valimisteks proportsionaalsuse põhimõtte ja muudab Eesti partokraatlikust riigist demokraatlikuks vabariigiks, nagu sätestab põhiseadus. On vaja kehtestada eestluse ja Eesti Vabariigi säilimimiseks vajalikud kodakondsuse, immigratsiooni ja remigratsiooni seadused. Eesti vajab uut algust, mis annab riigivõimu eestlastele, kes tahavad jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal ja on valmis oma kodumaa ja peremehe õiguste eest võitlema niihästi lahingu- kui rahvuspoliitilisel tandril, uut algust, mis tõeliselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee