Kodu

Niitjarobot: ampsab aeg-ajalt elektrit ja uhab aga omapäi mööda aeda edasi (3)

Ville Õigemast, 15. august 2014 07:00
Algus on üks: Olgu tegemist millise muruniidukiga tahes, ikka tuleb alustada tema tööpiirkonna mahamärkimisest. Foto: AL-KO
Järjekordne töö, mida robotkond inimkonna käest tahab ära võtta, on lõputu murupügamine. Vähemalt leitsakus poleks ilmselt kellelgi selle vastu vähimatki. Kui laitmatu on aga omapäi asjatava roboti töö tulemus? Õhtuleht testis ühte neist.

Tibukollase 10 kilo kaaluva 200 W võimsusega vaikselt nohiseva kolmerattalise USA-Iisraeli robotniiduki Cub Cadet Lawnkeeper esinemispaigaks saab 550 ruutmeetri suurune heinamaalik majaümbrus.

"Pange kaabel maha, laadige aku täis ja las töötab," on Aiatehnikaekspertide mehaaniku teelesaatmissõnad.

Teoreetiliselt (= passi järgi) tuleb robot toime 600 m² muruga, mil kõrgust 1,5–6 cm. Praktiliselt saavat ta hakkama ka 8-9 cm kõrguse rohuga, aga igaks juhuks antakse testijale kaasa neljarattaline tagarattaveoga niiduk (Cub Cadet CC 53 SPB-V).

Manuaali läbi lugemata ei mängi välja

Roboti abilise käivitamine on lihtne – sikuta nöörist ja käib! Juhtraua küljes on kaks käepidet, üks mootori ja lõiketera käigushoidmiseks, teine paigaltvõtmiseks.

Kui heinamaa on iseliikujaga muruks teisendatud, algab roboti töörinde mahamärkimine: aparaadi ärapagemise piiramine juhtme moodi traadiga, mida paksus manuaalis nimetatakse perimeeterkaabliks.

Eurokombe kohaselt saeb manuaal nõrganärviliste närve (ärge kasutage seadet paljajalu ega sandaalidega, kandke alati kinniseid jalatseid ja pikki pükse), aga peale põhjalike hoiatuste leiab sealt ka õpetussõnu muru kaabeldamiseks, puude-põõsaste märgistamiseks jms.

Näiteks laadimisjaam, mille kahe ora otsa robot akude tühjenemisel ninapidi ronib, soovitatakse paigutada nõnda, et seda poleks tänavale näha.

Soovitust tuleb võtta kui hoiatust varaste eest. Varganäole võib laadimisjaamas kõhutav robot tunduda lihtne saak, aga varas ei tea, et võõraste käest hakkab aparaat küsima PIN-koodi.

Tähtsaks tuleb pidada manuaali kaht korraldust:

1. Plastvaiakestega fikseeritav piirdetraadi panek alaku-kulgegu vastupäeva. Vastasel korral kukub laadimisjanus robot lootusetult ründama laadimisjaama tagaseina.

2. Muru servast, tikripõõsast, õunapuust, majanurgast jm tingitud vasakpöördel vaiatatakse traat 45kraadise, parempöördel 90kraadise nurga all. NB! Lubatud on ka sujuvad kaared.

Akud täis laetud, vajutate nupule ja saadate kalli külalise sissejuhatuseks olukorraga tutvuma ehk tegutsemisväljale traati mööda ringi peale tegema.

(Ülejäänud nupulevajutustega saab roboti seadistada tegutsema ettenähtud päevadel ja kindlatel kellaaegadel. Vaikimisi niitmisvahemik on kaks korda nädalas, tihedaim iga kahe päeva tagant.)

Avaringilt tagasi, jätab robot otseliikumise ning suundub siledat rada maha jättes sinna ja tänna. Iga kord, kui ette jääb piirdetraat, järgneb tagurpidikäik ja esiratta kaarega pööre. Sama juhul, kui aparaadi otsmik ja selle sensorid tabavad märgistamata jäetud õunapuud või kuuriseina.

Toimekat edasi-tagasi sahmerdamist (= akusid) jätkub peaaegu tunniks. Selle ajaga hakkab juba koitma, et pealtnäha süsteemitu risti-rästi-niitmissüsteemi mõte on kaabeldatud õu viimse kui rohututini läbi hekseldada.

Siis käib robot elektrit ampsamas ja naaseb tööle. Sedapuhku võtab põhjalikult käsile majaesise.

Kahe aiataguse möödakäija vahel puhkeb vaidlus: a) kas nagunii hiinakas või siiski mitte?, b) mismoodi ta aru saab, et lilli ei tohi puutuda?

Ajutine orjapidaja hoiab nurga taha ja vaidlusest eemale. Akude tühjenedes ühineb tema ja laadimisjaamaga ka ori.

Pikalt heietamata olgu kiidetud, et nädalaga andis väsimatu, vaid ühe ootamatusega hakkama saanud Cub Cadet koduõuele üsna muruliku näo.

Selle ajaga kulutas ta iga laadimiskorraga ümmarguselt 2 sendi eest elektrit ning viis naabrimehe nii kaugele, et too tuli küsima, mis sihuke imemasin ka maksab.

Nädala ainus prohmakas

Nädalane kogemus näitas, et robot on targem ja visam kui võiks arvata. Majaesist elupuud kolmveerandi ulatuses ümbritsev paekivikrae viis mõttele, et kui krae-auk sulgeda kahe plastist kanalisatsioonitoruga, siis polegi vaja puud traadiga piirata. Mõeldud, tehtud! Ja imestatud, kui robot oli korraga justkui kadunud.

Selgus, et ei tea mida mõeldes oli ta mõlemad torud ei tea kuidas eemale nüginud, siis seestpoolt paekivikrae otsa roninud, lõiketera nüritanud ja solvunult end välja lülitanud.

Iseniitja leiutati USAs

Aiatehnikaeksperdi Urmas Printsi teada peetakse esimeseks tõsiseltvõetavaks robotniidukiks ameeriklaste Mowboti, mida 1969. aastal müüdi uue auto kolmandikhinnaga.

Sealtpeale on jänkid ja juudid (MTD), rootslased (Husqvarma) ning itaallased (Ambrogio) toodet põhjalikult arendanud. Ühe-kahe hiti tasemel on samaga tegelenud Honda, Worx, Viking/Stihl ja AL-KO – robotniiduk on oluline toode igale metsa- ja aiandussektoris toimetavale firmale.

Tänaseks on iseniitjad saanud vingemad mootorid, vahedamad terad, paremad liikumiprogrammid, lastelukud, vihma- ja kaldesensorid jne. Võimsamate mudelite töövõime ulatub kuni 30 000 mururuutmeetrini.

Argimudelite hinnad on keskeltläbi kukkunud vahemikku 1000–6000 eurot, suurt edasist odavnemist enne kümmet aastat Urmas Prints ennustada ei söanda.

CubCadeti roboti katsetamisel jäi proovimata platsiserva pügamise programm.

Urmas Printsi kogemusel tuleb ka seda kasutades muruservi siiski paar korda kuus ka trimmeriga viimistleda. Sellest hoolimata müüakse robotniidukeid üha rohkem.

Kui palju neid Eestis aastaga poodidest koju viiakse, pole keegi kokku lugenud, aga näiteks Rootsis on see number juba 60 000.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee