Eesti uudised

Alpinistid vallutasid 7 kilomeetri kõrguse mäe: kopter kukkus alla (2)

Mattias Tammet, 11. august 2014, 07:00
PUHKUS? Meelis Luukas vahelaagris. Minna on veel palju. Allan Valge
"Praegu ei taha mõelda ka," leiavad mägedest tulnud alpinistid ühest suust, et praegu piisab lamedast Eestimaast küll. Väga kaua see rahumeelsus ilmselt ei kesta.

Kui mäe nimekaim on Tšingis-khaan, tuleb olla ettevaatlik. Kasahstani, Kõrgõzstani ja Hiina piiril asuv Han Tengri – Taeva Kuningas – on maailma põhjapoolseim 7-kilomeetrine mägi.

Põhjapoolsus tähendab seda, nagu see kõlab: suurem osa aastast on mägi peaaegu täiesti ligipääsmatu. "Talvel ronivad ainult poolakad, kasahhid ja venelased," ütleb mägironija Kristjan-Erik Suurväli.

Selja taha jääb pikk teekond

Mõte just sellele mäele ronida küpses meestel juba üle kümne aasta tagasi. 2004. aastal võeti ekspeditsioon ka ette. Toonasest ekspeditsioonist mehed väga rääkida ei soovi.

Eestlaste mäeloleku ajal karistas Han Tengri ronijaid laviiniga, mille all sai 11 inimest surma ja paljud vigastada. Eestlasi õnnetus säästis.

"Me olime lihtsalt natuke allpool. Laviin lõppes 50-100 meetrit enne ära. Laviinitolmuga saime pihta," meenutab Suurväli. Ekspeditsioon jäi katki.

Kuid mägironimine ravile ei allu. "Ei ole midagi mõistlikumat teha," leidsid mehed lõpuks. Han Tengri oli meestel kummitama jäänud ning möödunud talvel võeti taas vastu otsus tippu ronida. Seekord põhjapoolselt nõlvalt.

"Marsruut on raskem, aga ei ole kontrollile allumatut riski," selgitab ekspeditsiooni liige Meelis Luukas. Lõunanõlval on laviinid ka varem elusid nõudnud.

Rasked ronimised nõuavad pikka ettevalmistust – pool aastat on isegi lühike aeg. Õnneks oli suurem osa osalejaid kogenud ka 7000-meetriseid mägesid, kuid valdavalt siiski lihtsamaid. Mägede jaoks on vaja nii jõudu kui vastupidavust ning seega püütakse treeningkavad ka vastavalt seada.

"Vaja on meeletut seljakotikandmise praktikat," lisab Luukas. Erinevalt mägironimisest ei kanta ju maratonil päevade kaupa 15–20-kilost seljakotti.

Kohale jõudes tundus, et asi läheb libedalt.

Suurväli jäi küll haigeks ja pidi viimasel hetkel Eestisse tagasi tulema, ent ekspeditsiooni ülejäänud seitse liiget olid valmis pärast viimaseid ettevalmistusi helikopteriga baaslaagrisse minema. Ent kopter ei ilmunud õigeks ajaks kohale.

"Iga kolme-nelja tunni tagant öeldakse, et kohe tuleb," meenutab Luukas. Lõpuks tuli hoopis sõnum, et kopter on alla kukkunud – aga pole hullu, sõjaväel on neid veel kaks tükki varuks.

Vrakk, muide, jääb ilmselt mäele, sest ainuke viis, kuidas seda alla saada, on võtta appi veel suurem kopter. Ja risk on suur, sest kõrgmäestikus ei ole kopteri tiivikutel nagu ka inimeste kopsudel õhku eriti võtta. Kopterivrakke vedeleb mäel varasemast ajast teisigi.

Intsident läks meestele maksma kaks päeva, kuid juba see tegi nad murelikuks. Ronijad on ilmastiku meelevallas ja piisavalt kõleda tuulega ei tule ronimisest midagi välja. Tippu ronimise päeva algul oligi selge: kui midagi valesti läheb, tullakse ilmselt tühjade kätega Eestisse tagasi, sest kauem ei saa lihtsalt mäel olla.

Aga ei tuldud. Kaheksast ekspeditsiooni alustanud mehest jõudis tippu Priit Joosu, Allan Valge, Meelis Luukas ja Meelis Kuris.

Teised pidid mitmesugustel põhjustel maha jääma. Koos nendega on nüüd Han Tengri tipus käinud lausa kaheksateist eestlast, esimesed neist alles 1987. aastal.

Kauaks passima ei jää

Mis tunne on kõige tippu jõuda?

"Kehv," naerab Luukas. "Teed pildi ära ja hakkad ruttu alla tulema." Sest nagu mäel juba piisavalt külm ja lumine ei oleks, on tipus veel hullem. Liiati ei saa eesmärgini jõudes telki pugeda, vaid peab alla tagasi ronima.

Uuesti mägedesse mehed veel ei taha. Põhiliselt jätab soovida toit. Süüakse mitmesuguseid kuivatatud valmistoite nagu näiteks kartulipuder. Vett tehakse lund keetes, kuid see võtab jälle omakorda iga päev mitu tundi aega. Toit viskab ruttu üle ka seepärast, et hõredas õhus tunneb inimene maitseid halvemini.

Mehed seda välja ei ütle, kuid ilmselt väsitab ära ka pereliikmetest eeemalolek. Perel, tõsi, pole suurt mõtet kaasa tulla.

"Seal on igav. Seal on kivi ja jää," räägib Luukas. "Kolm nädalat oled kivide peal ja loed raamatut. Tõenäoliselt ei ole see ühegi pereliikme unistuste puhkus. Kui ta ei ole just ka mägironija," lisab Suurväli.

2 KOMMENTAARI

t
12. august 2014, 18:57
Tublid !
k
Kalle, 11. august 2014, 13:10
vaprad mehed. See on tõsi et jää, kivi ja küm tuul.
Kodus televiisorist on palju mõnusam vaadata kuidas teised ronivad

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee