MÜSTILINE AUK: Juuli alguses märkasid helikopteri piloodid Loode-Siberis Jamali poolsaarel maapinna sisemusse ulatuvat hiiglasuurt auku. Kraatri läbimõõt on umbes 50–60 või isegi 100 meetrit. (AFP / Scanpix)

Siberis avastatud suured saladuslikud kraatrid on tõenäoliselt metaaniplahvatuse tagajärg

Viimastel nädalatel on maailmas üsna kuulsaks saanud Venemaa arktilises piirkonnas asuvad Jamali, Taimõri ja Gõda poolsaared. Nendelt Põhja- ja Lääne-Siberi poolsaartelt on avastatud suuri põhjatuid auke, mille tekkepõhjuste kohta ei oska teadlased veel midagi päris kindlat öelda.

Juuli alguses märkasid helikopteri piloodid Loode-Siberis Jamali poolsaarel maapinna sisemusse ulatuvat hiiglasuurt auku. Umbes 30 km kaugusel Bovanenkovo gaasimaardlast asuva kraatri läbimõõt on umbes 50–60 või isegi sada meetrit.

Teine auk avastati Gõda poolsaarelt 90 km kaugusel Antipajuta külast ja see on esimesest tunduvalt väiksem – diameetriga kõigest 15 meetrit.

Kohalike inimeste kinnitusel tekkis auk juba mullu septembris, kui oli algul näha suitsu ja seejärel eredat välgatust. Nad ei pidanud vajalikuks august teatada, kuid kui nüüd kuuldi samasugusest kraatrist naaberpoolsaarel, jutustati sellest kohalikele võimudele.

Järgmine kraater asub nimetatud kahest mõnevõrra kaugemal, Taimõri poolsaarel Jenissei suudmes ja on neljameetrise diameetriga teiste kõrval tõeline kääbus. Kui näitlikult rääkida, siis Jamali poolsaarel lendas maa seest välja suurtükikuul ja Taimõril vintpüssikuul.

Tegelikult avastas selle augu juba 2012. aastal põdrakütt Stanislav Japtune, kes oleks ootamatult jalge ette ilmunud auku äärepealt sisse kukkunud. Mees proovis isepäi teada saada ka augu sügavust – ta laskis sajameetrise köie otsa riputatud raskuse kraatrisse, kuid augu põhja kätte ei saanud.

Kõik kolm kraatrit on vägagi sarnased. Nad on enam-vähem ühesugusel kaugusel polaarjoonest umbes 70. laiuskraadil. Väliselt on nad samuti üsna samatüübilised, erinevus puudutab vaid nende suurust.

Neid kraatreid on väga keeruline uurida. Nirisev vesi on muutnud pinnase pehmeks, augule väga lähedale minemine on ohtlik, kraatrisse laskuminegi pole ohutu, sest auk võib olla ebastabiilne. Seetõttu on senini piirdutud peamiselt pinnase- ja veeproovide võtmise ning mõningate mõõtmistega.

Samas võidakse kraatreid veelgi avastada, sest kohalike kinnitusel on nad taolisi suuri auke näinud varemgi. Sageli on ka juhtunud, et aja jooksul kraater variseb lihtsalt kokku ja asemele tekib taas tavaline maapind või äärmisel juhul järv.

Analoogilisi auke on aeg-ajalt tekkinud paljudes maailma piirkondades, kuid kuna nüüd on teatatud mitme müstilise kraatri olemasolust ühel kindlal territooriumil, siis on teadlaste kõrgendatud tähelepanu koondunud just sellele fenomenile, sest mida rohkem auke on uurida, seda tõesematele järeldustele on lootust jõuda.

Teadlased: see ei ole inimeste kätetöö

Teadlased väidavad, et kraatrid pole kindlasti inimeste kätetöö, kuid teisalt ei meenutavat nad ka looduslikult kujunenud auke. Et teadlased pole jõudnud kraatrite tekkepõhjustes üksmeelele, siis anname alljärgnevalt ülevaate peamistest teooriatest ja versioonidest. Samas tuleb silmas pidada, et iga augu tekkimisel võis olla ka erinev põhjus.

Vahelduseks olgu öeldud, et Siberi aukudele on ajakirjanduses pandud mitu tabavat hüüdnime, nagu näiteks polaarkaevud, maailmalõpu kraatrid (Jamal tähendab kohalikus keeles maailmalõppu), mustad augud, maailma naba, põrguväravad, uks allilma, kolm silma.Kohalikele inimestele meeldib kõige enam seisukoht, et kummalised augud on tekkinud tundmatu lendava objekti maandumise tagajärjel. Kui tulnukad minema lendasid, lasid nad oma varustuse ja seadmed jälgede kaotamiseks õhku, millest tekkiski kraater.

Mõnede arvates võisid lehtrite põhjustajaks olla ka relvakatsetused – kuna siinsed piirkonnad on väga hõredalt inimestega asustatud, siis poleks keegi märganud isegi suuremaid katsetusi.

Samas on juttu olnud ka meteoriitide kukkumisest – suure kraatri võis tekitada jäämeteoriit, mis pärast mahaprantsatamist mõni päev hiljem ära sulas.

Võimas gaasiplahvatus?

Kuna kraatrite servadel on näha põlengu jälgi ja aukude ümbrusest on leitud suuri maakamakaid, siis võis aukude põhjustajaks olla kliima soojenemine (viimase 40 aasta jooksul on kliima Jamalis soojenenud 4–5 kraadi võrra) ja settekivimi deformeerumine.

Igikeltsa sulamisel võis maapinnas olev maagaas vabaneda, kuumeneda ja pinnale tõustes vee ja soolaga segunedes plahvatada, mis tekitas sügava augu ja lennutas pinnase (sarnaselt šampanjapudeli korgile) mitmesaja meetri kaugusele laiali. Plahvatuse võimsust võib võrrelda väiksema tuumapommi plahvatusega. Pinnasetükke on leitud Jamali kraatri epitsentrist 120 ja Taimõri august kuni 900 meetri kauguselt.

Üheks võimaluseks on ka maa all asunud hiiglasuure jääkamaka või jääliustiku sulamine, mistõttu maapind varises kokku, jättes järele põhjatu lehtri.

Ühtlasi on välja käidud versioon, et tühimik võis maa sisse tekkida maagaasi tootmise tulemusel. Seda varianti siiski väga ei usuta, sest enne gaasi tootmisele asumist ja infrastruktuuri rajamist Jamali poolsaarel uuriti ja puuriti maapinnas põhjalikult läbi.

Veel on variandiks maa-alused gaasiplahvatused, millel oleks piisavalt jõudu kraatrite moodustamiseks. Taolisi nähtusi võib sageli jälgida Barentsi ja Kara meres. Samuti pole karstumise tagajärjel tekkinud kurisu pinnavormi ehk neeluaukude versiooni kõrvale heidetud ja räägitud on ka pingost ehk külmakühmust.

Mingil määral peetakse võimalikuks isegi maa-aluse survevee läbitungimist, kuigi sellisel juhul on tulemuseks teistsugused pinnavormid.

Need kraatrid on üks peateema eile Jakutskis alanud rahvusvahelisel konverentsil "Igikeltsa ökosüsteemide osatähtsus kliimamuutuste tingimustes".

Viimastel teadetel usuvad teadlased, et müstilised kraatrid on tekkinud metaaniplahvatuse tagajärjel.

Jaga artiklit

18 kommentaari

K
Keegi kaheksas  /   12:20, 8. aug 2014
Insener Garini hüperboloid.......

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis