Viimaste aastatega on jumestustööst saanud väga populaarne ala. Samuti on võimalused jumestajaks õppida lihtsalt kättesaadavad. Tulenevalt suurest huvist on kasvanud ka hinnad mitmetes koolituskeskustes, aga tundub, et huvi ei rauge veel niipea.


Koolitustel käinutest enamus siiski põhikohaga jumestustööd tegema hakata ei taha. Tundub küll väga glamuurne ja ihaldusväärne amet – loominguline, liikuv, vahetut suhtlust nõudev, vaheldusrikas.


Siiski on kogu selle uhke pealiskihi taga väga palju pingutamist nõudev töö. Alati ei ole tegemist lihtsalt aktiivselt ja põhjalikult töötamisega, jumestajatöös tuleb palju ette olukordi, kui tingimused töötegemiseks pole sugugi mitte sellised nagu ühe glamuurse tööga võiks kokku sobida.


Minulgi on ette tulnud kentsakaid olukordi. Üks erksamini meeldejäänutest on tööotsast, kui pidin Tallinnast välja sõitma. Konkreetse ürituse jaoks oli vaja kohapeale jääda terveks ööks, et teha meigid õhtul ja järgmisel hommikul. Kogu ettevõtmise muutis praegu tagasi vaadates ülinaljakaks asjaolu, et öösel magada polnud võimalik, sest madrats oli kõva nagu kivi ja ait, kus magasime oli nii külm, et magades olid seljas kõik üleriided ja ikka oli külm (olenemata, et see oli soe suvine aeg).


Mitu aastat tagasi jumestajana tööd alustanuna juhtus selline lugu, et õhtul hilja töö lõpetamise asemel jätkus tööd hiliste hommikutundideni. Tegemist oli juuksurisalongile reklaamfoto pildistamisega ning algajale oli eriti põnev kogu protsessi sees olla ja kõike pealt näha. Samas pidin korralikult pingutama, et silmad lahti seisaksid. Sel ajal põdesin, et äkki jätan kolleegidele halva mulje, kui väsimusest stuudios tukkuma jään.


Meelde on jäänud olukordi, kus väga aktiivse meigitavaga on raske hakkama saada. Mõnikord on vaja lapsi hoida, teinekord sõbrannale patsi punuda.
Muudel üritustel osalenuna on tihti ette tulnud, et pole modelli kuskile istuma panna või puudub igasugune valgustus (ehk hakkama peab saama värviliste lampide valguses näiteks).
Välipildistamistest meenub sessioon, kui pidime kõik koos, modellid, fotograaf ja mina jumestajana, kogu varustusega teravate kividega kaetud kallast mööda turnima, et õige pildistamiskohani jõuda (tegemist oli Jägala joaga). Tol korral oleks mul kogu kohvri sisu peaaegu kõrval olevasse veekogusse kukkunud. Selliseid ekstreemsusi peab oskama nautida!


Olenemata sellest, kui raske mõnikord on või, kui võimatu tundub töö tegemine teatud tingimustes, leian siiski, et see kõik on end väärt. Iga töö juures on oma head ja mitte nii head küljed. Põhiline on sellele kõigele tagasi vaadata läbi huumori prisma, sest see on parim, mis räägitud lugudest võtta saab ja mälestused panevad ikka ja jälle muigama.

Jaga artiklit

5 kommentaari

Ja mis peamine !  /   07:26, 18. aug 2014
Me võime olla nälgas, või palja p...ega, aga jumestamata oleksime ammu surnud.
M
mis seal glamuurset  /   13:20, 7. aug 2014
omamoodi kunst ehk on, aga siiski teenindajatöö

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis