Arvamus

KIRJAD 

3. juuli 1999 00:00

Rohtunud rada Pätsini



1939. a. 25. juunil avati Konstantin Pätsi kodukohas mälestusmärk, mille punased vandaalid 11. augustil 1940 lõhkusid. Ligi viiskümmend aastat kasutati parki jaanitulede ja muude ürituste korraldamiseks. 1989. a. 25. juunil taasavati meie kunagisele presidendile pühendatud mälestusmärk.



See sai teoks tänu Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja eesti rahva kaasabile. Pätsi kodukoht polnud näinud varem nii palju inimesi ja autosid kui mälestusmärgi taasavamisel. Korrastatud oli ka park, kus asub mälestusmärk.



Kümme aastat hiljem külastasin oma abikaasa ja sõpradega seda mälestusmärki uuesti. Juba pargi väravast oli näha, et tee mälestusmärgini on rohtunud. Värava juures tervitasid meid üleajavad prügikastid ja kraavides vedelevad õllepudelid. Muru oli niidetud lohakalt ja ainult pargi esiosast. Lipuvarras oli kaldu ja värv koorunud. Kahjuks olime ka ainukesed, kes sel päeval sinna lilli tõid.



Kas meie riigiisad on oma eurohulluses kõik inimliku ja maise unustanud? Räägitakse ainult euronormidest ja -direktiividest, mis reaalses elus jätab inimesi tööta ja suretab meie tööstust ning viimastki põllumajandust.



Ilmselt oleme teatud aja pärast jällegi ilma ühegi püssipauguta kellegi suure käpa all.



Praegune president ehitab toetajate kaasabil endale maja ja ilmselt kujuneb temast mõne firma maskott. Kui aga president võtab vastu sooduspakkumisi, siis võivad teha seda ka kõik alamad.



Minu arvates oleks õige igale presidendile pärast ametiaega anda riigi poolt maja, sest president jääb ikkagi presidendiks. Kahju, et meie esimesele presidendile pööratakse nii vähe tähelepanu, ei suudeta isegi kodukohta ja parki korras hoida.



Aivar Toompere



Keskerakond



Kättemaks vahendeid valimata



Mina olen Jüri Aus, kelle kohta Tallinna pimedate töökeskuse Hariner direktor Endel Ehatamm ja personalijuht Juta Borissenko levitavad artiklis “Abituga hädas” (SL 12.06.) pahatahtlikku valet. Kättemaksuks selle eest, et julgesin nõuda seadmete korrasolekut ja tööruumi kütmist talveajal ning et hiljem pöördusin pimedatele 25% miinimumtöötasu kindlustamise küsimuses Tallinna tööinspektsiooni poole.



Valedel on eesmärk teha minust kõige viletsam töötaja, kes omal süül ei täida tööülesandeid. See võimaldaks seaduse järgi maksta vaid sandipenne.



Esimene solvav vale on see, et ma olevat kurt, kes ei kuule masina häält. Olen lõpetanud TPI insenerikutsega ja töötanud enne pimedaks jäämist kahes Tallinna suurettevõttes. Meid kutsutakse tööle telefoniteel – keskmiselt 7 päevaks kuus. Kui ma oleksin kurt, kuidas oleks see võimalik? Kasutan küll kuuldeaparaati.



Minu üleviimine harjaosakonda, tundmatule tööle toimus vägivaldselt, vallandamisähvardusega. Suutsin välja kaubelda kolm nädalat õppeaega. Pärast ei ole mulle kolme kuu jooksul sentigi juurde makstud, artikli andmetel seda aga lahkelt tehakse. Jällegi vale!



Kahel päeval tehti minust tööluuser, kuigi palusin kirjalikult luba hilineda, et saata meie elukohas Maardus kooli oma 8-aastane tütar, kes on minu ainuülalpidamisel. Minu palve lihtsalt lükati tagasi. (Tütar lõpetas I klassi kiituskirjaga.)



Juunikuus valmistatud harjade kohta teatas äkki meister, arvatavasti ülemuste survel, et osa mu tööst on praak. Nõudsin väljapraagitu tagasi, et ümber teha. Tagasi ei saavat anda, sest harjad läksid juba... toodangusse!



Kaitsetute inimeste ahistamisel ei valita siin vahendeid.



Minu vastuskirja eesmärk on juhtida töö- ja õiguskaitse organite tähelepanu sellele, mis Harineris tegelikult toimub. Inimlikkusest on asjad väga kaugel.



JÜRI AUS,



I grupi nägemisinvaliid



Turg on mõeldud kauplemiseks



Tallinna Keskturu eelmise, ebaõnnestunud müügikatse ajal kirjutas Äripäev oma 16.10.96 juhtkirjas: “Alghinnast ligi 5 korda kõrgemad pakkumised pole üllatavad, kuid viitavad osalt sellele, et pelgalt turukaubandusega pole nendel mingit pistmist…” Tallinna Turgude Munitsipaalettevõtte vara väärtuseks hindas SRV kinnisvara tookord 6,2 miljonit krooni. Tiiu Silvesega seotud firma pakkus 30 miljonit. Õnneks ei jäänud Tallinna linn teda uskuma, muidu oleks keskturu saatus olnud sama kui Hõreda mõisal.



Teisel müügikatsel hindas audiitorfirma KPMG Keskturu aktsiate väärtuseks 12-15 miljonit krooni. Aktsiad otsustati müüa alghinnaga 15 miljonit. 22. aprillil käesoleval aastal oli Tallinna volikogus selle otsuse vastu vaid 10 volikogu liiget. Turukaubanduse AS pakkus 16 miljonit krooni ja lubas lisatingimusena viie aasta jooksul investeerida 20 miljonit, Rivington Halduse OÜ pakkus 15,1 miljonit krooni.



Turg on ja jääb kohaks, kus probleeme jätkub. Ka Tallinna Keskturul on omad vastuolud, kus põrkuvad majanduslikud, poliitilised ja isegi rahvuslikud huvid. Huvide rahuldamiseks ei kohku vastaspooled tagasi üksteise laimamisest. Eriti sobivaks peetakse süüdistust seotuses kuritegeliku maailmaga.



Keskkriminaalpolitsei uurimisosakond on AS-i Kaul avalduse alusel algatatud kriminaalasja praeguseks lõpetanud. AS-il Keskturg on pooleli kaks kohtuasja. Esimene neist AS-iga, kes nõuab kahjutasu teatud kulude eest, kuid pole peaaegu aasta jooksul esitanud kohtule ühtki tõendit oma väidete kinnituseks. Teises vaidluses nõuab Keskturg saamata jäänud renditulu firmalt, mis kasutab eelmise administratsiooni poolt sõlmitud rendilepingutega võrreldes 124,2 m² suuremat pinda. Ühe lõpetatud kriminaalasja ja kahe kohtuvaidluse alusel turu praegust juhtkonda ja võimalikku uut omanikku allilmaga seostada on pehmelt öeldes tobe. Kauplemise seaduslikkuse jälgimiseks on politsei ja maksuamet.



Keskturgu süüdistatakse ka selles, et linn on omanikuna turult liiga vähe tulu saanud. AS Keskturg saab kogu oma sissetuleku pindade rentimisest. Rendihindade tõustes tõuseksid turul ka kaupade hinnad. Väikese sissetulekuga inimesed hakkaks kaupu hankima mujalt. Kaupmehed loobuks kauplemisest ja tulemuseks oleks turu sulgemine. Eelmise aasta keskmine renditulu oli AS-il Keskturg umbes 800 000 krooni kuus. Sellest tuleb maksta töötajate palgad ja sotsiaalmaksud, tasuda elektri, kütte, prügiveo, valve, vee ja kanalisatsiooni eest, samuti maamaks, hoonete kindlustus ja muud majapidamiskulud. Pikaajalised lepingud ja tehtud investeeringud lubavad arvata, et kauplemist kavatsetakse keskturul jätkata.



Mõned asjatundjad on hinnanud turu all oleva maa hinnaks 50 miljonit krooni. Nii suur saaks see summa olla juhul, kui omanikul oleks krundil toimetamiseks täiesti vabad käed. Tallinna linn saab aga ehitus- ja kauplemislubade ning detailplaneeringu kaudu jälgida, et turul ei alustataks mingit muud äritegevust.



Leonid Mihhailov,



Tallinna volikogu aseesimees



Mart Pukk,



Tallinna volikogu nõunik





Täname osavõtu eest



Seoses kirjutistega 30. juuni ja 2. juuli SL-is, mis puudutavad Tallinnas toimunud IV Välis-Eesti kongressi, peame teatama, et Vello Ederma pole IV Välis-Eesti kongressi registreeritud osavõtjate hulgas ega ka end kirja pannud külalisena.



Samas lisame, et Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Ülo Anson teatas, et on saanud IV Välis-Eesti kongressile kutse, kuid kahjuks saime kongressi eelõhtu faksiteate, et kongressile oodatud ja kutsutud EÜKN-i esimees Ülo Anson ei jõua kongressile seoses “hätta jäämisega üle mere lendudega”.



Kahju on ka sellest, et kongressi tervitama tulnud Riigikogu aseesimehe Tunne Kelami, Pedagoogikaülikooli rektori prof. Mait Arvisto, Memento esindaja Leo Õispuu, Austraalia peakonsuli Malle Tohveri, Kanada eestlaste esindaja Aino Müllerbecki ja Peterburi eestlaste seltsi Estonia esimehe Jaan Maldre tervitusi ei jätkanud väidetavalt kongressil viibinud ÜEKN-i juhatuse liige.



Siinjuures avaldab korraldav kogu tänu tema kongressist osavõtu eest.



MALLE RATTASEPP,



IV Välis-Eesti kongressi korraldava kogu sekretär



Carl Robert



Tartu peotegelane?



1869. aasta Tartu laulupidu Carl Robert Jakobson boikoteeris. Ta sõitis kaarikuga Tartus ringi, kuid peole ei läinud.



1999. aasta Tartu laulupidu jättis mulje, justkui olnuks Carl Robert laulupeo peategelane.



Sedaviisi võiks panna ka Savisaare Eesti Komitee ja Kelami rahvarindetegelaseks.



Valdar Parve,



Tartu



Preatoni maitse



Mis sest, et mõnel mehel on raha palju, see ei anna veel õigust pärismaalasi solvata.



Eestis olevat Preatoni arvates maailma halvim toit. Mind ajab iiveldama, kui ketšupiga pikki makarone näost sisse aetakse!



Kui mõnel maal kasvab tänu sobivale kliimale hästi nisu, siis põhjamaadele sobib kartulikasvatus. Meie sööki on kõik siia saabunud alati heameelega söönud.



REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee