LEINAVAD: Väiksed puuhobused meenutavad õnnetuskoha lillesülemi juures Hanna-Mary suurimat armastust – hobuseid. Foto: Küllike Rooväli
Küllike Rooväli 1. august 2014 07:00
Tõstamaa inimesed on 14aastase tüdruku surnukssõitmisest šokis.

Täna südapäeval maetakse Tõstamaa surnuaiale Hanna-Mary. Kitsuke kruusatee, kaks pisikest puust hobust lillesülemite keskel ja lõputu äng, mis haarab kõiki, kes üksikust lepapuust mööduvad.

"Kas jäi põlema?"

Memmed on kummargil tee ääres, jalgrattad on teeveeres. Valged kalmuküünlad põlevad, eile peatusid siin kõik Kastna küla inimesed – kes teel Tõstamaale, kes spetsiaalselt siia oma küünalt põletama tulnud. Igaühel on oma mõtted, aga kõiki neid seob ühine ahastus – miks pidi see juttude järgi purjus mees kihutama nii ogaralt sel väikesel teel, mis on vaid ühe auto laiune. Mida ta tõestas? Mida kavatses? Miks ta ometi põgenes, kui oleks ehk veel midagi teha saanud? Tegelikult teavad kõik, et teha polnud enam midagi.

Sama ütleb ka Hanna-Mary ema tühi pilk. Ta on sättinud kõik lilled ilusti korda ja pannud küünlad taas põlema ning kiirustab minema. "Ma ei taha midagi öelda, see rääkimine ei muuda enam midagi."

"Sõidan kaine peaga"

Kaks meest tulevad autodega, kummalgi oma. Ühe masina mootor tuksub edasi, otsekui hingerahustuseks. Elmo ja Endel. Isa ja vanaisa. Endel ei leia kuidagi sõnu, mida öelda. Ja mida sa ütledki, kui kõik see, mis toimus, on nii masendav. "See on selline lootusetuse tunne, kui ühel päeval on noor ja elurõõmus tüdruk ja siis järsku teda hetkega enam pole."

Vanaisa suunurgad tuksatavad. Lapse isa seisab ta vastas nagu unenäos. Ta kuulab ja näeb, aga tundub, et ta on mujal. Elmo endiselt tuksuva mootoriga autol on tiibadega kleeps "Sõidan kaine peaga." Isa vaatab tummalt oma lapse hukkumiskohale kuhjatud lilli.

Vanaisa Endel meenutab möödunud laupäeva hilisõhtut. Kastna toreda rannaküla külapäev, tavapäraselt palav, päris kuum ilm, palju piduhoos rahvast, ühine mõnus olemine. Vanaema Endla hakkas koos Hanna-Maryga (14) kodu poole sõitma pärast kella 23, väljas polnud veel pime. Kastna kiriku tagant paremale, vaid pool kilomeetrit edasi, see juhtus. Endel teab, et tema kaasa kuulis autot tagant tulevat ja karjus Hanna-Maryle, et auto tuleb. Küllap oli masina hääl piisavalt ähvardav, et tagapool vändanud vanaema tahtnud lapselapsest veel möödagi sõita, aga kõik käis väga kiiresti – vanaema keeras kraavi, pudenes rattalt ja jooksis teest eemale.

Tüdruk kartis aga ilmselt liiga vähe, tõmbas küll nii tee äärde kui suutis, aga juba oli hilja. Maastur, mis tolmupilve kaasa vedades lähenes, kaldus teepervele, kündes sinna rohu sisse sügavad jäljed. Ja siis, eelmise, pisema lepapuu juures käis see pauk ära. Hanna-Mary lendas 20 meetrit. Vanaisa paneb seda öeldes käed näo ette.

Lapselapse hingetu keha maandus suurest lepast vasakule, sinna, kus on nüüd lillesülem. Paremale poole langes tema löögist kokku pressitud jalgratas. "Täiesti uus ratas, helkurid kõik küljes," ütleb vanaisa.

Valge kleit ja helkurvest

"Ma ei saa aru, kuidas ta ei näinud! Tal oli valge kleit ka seljas. Vanaemal oli helkurvest," ütleb Endel. Elmo noogutab ja neelatab.

Mida Endel arvab, kas sellest on abi, kui ajalehes kirjutatakse sellistest lugudest? Keegi ehk järgmine kord mõtleb, enne kui purjuspäi rooli istub.

"Selliste asjade vastu pole mingit rohtu. Kui inimene joob ennast täis, ei huvita teda enam miski, ta ei mõtle enam midagi," lausub vanaisa.

"Tagantjärele ei tõesta nüüd enam keegi ära, kas mees oli purjus või mitte. Ega tänapäeval polegi sellistele karistust. Kui koera ajad alla, saad kaks aastat, kui tapad lapse, saad paar aastat tingimisi ja ongi kõik."

Ainus, millele vanaisa loodab, on kõrgem kohus. Et kui edasi kaevata, saab tapja ehk ka oma karistuse viimaks kätte.

Tunnevad nad otsasõitjat? Endel ütleb, et nägi seda meest ka külapeol. "No ega ta nägu nüüd kohe ette ei tulegi. Tean, et ta vanemad on ka Tõstamaalt pärit." "Vanaema elab siin vist," pakub Elmo.

"Mingid maad ja metsad olla siin päranduseks saanud, aga muidu Tallinna mees, peres pidi keegi jurist või advokaat ka olema, kes sellist karistab," ütleb Endel.

Hobused olid üle kõige

Hanna-Mary kaks väikest puuhobust on saatuslikuks saanud puu all nii rõõmsa olekuga, nagu tahaks kohe minema traavida. Küünlameri lilledega matab aga selle lootuse, sest kahjuks ei saa ei puuhobused ega Maria talu tallide hobused enam kunagi Hanna-Mary patsutusi tunda.

"Energiline tüdruk oli," räägib vanaisa.

Tema sõnul oli Hanna-Mary väga tubli, tegeles suure hoolega hobustega. Pootsi tee peal on Maria talu, kus ta osalt vahel elaski, et hobuste juures olla. Vaatamata oma noorusele õpetas ja treenis ta juba väiksemaid lapsi, tegi nad hobustega sõbraks. Vanaema ja hobuste juures Hanna-Mary peamiselt oligi. "Ta oli suvel ikka vanaema laps," lausub vanaisa.

Kuidas vanaema tervis on? "Vanaema elab praegu ainult rohtude najal."

Endli pilk on tuhm. Temagi läheb peagi koju, enne veel kalmistult läbi, vaja matusteks ju kõik ette valmistada.

Kolm külanaist tulevad ratastega küünlaid panema. Kohe, kui läheneb veok, läheb paanikaks. Välgukiirusel on prouad sadulast maas ja koos ratastega puu taga peidus. Mis kindel, see kindel.

Samal teemal

Kommentaarid  (111)

kurdid 2. august 2014 11:02
Meil sõidavad ju kõik kurdid ja pimedad autoroolis ringi!!!Kes küll neile autojuhi load välja kirjutab? Või ostetakse???
Kaidi 2. august 2014 09:04
Nii palju mõistust on küll, et roppu raha teenida ja endale maastur osta, aga selleks enam mõistust ei jagu, et kainelt sõita...
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS