Usun et tegu pole üksikvanemaga ja isa siiski toetab, vähemalt rahaliselt... Kui nii siis ei saa olla tegu ka üksikvanemaga... Tean niinimetatud üksikvanemat ja kaudselt ka tema exi. Üksikvanem on pigem unelev inimene. Iga kursus või uudne kogemus tema elus saab tema trumbiks. Seda muidugi tema arvates. Loeb näiteks artikli kohtunikust ja seab ennast samale pulgale peale seda ja lajatab haamriga. Tegelikult on vastupidi. Ta on pigem see hele laks mis haamri ja alase vahele jääb. Ma ei tea mis see lapse isa praegu teeb aga kui nad koos olid siis paremat kaitseinglit oma õlale oleks raske leida. Seda iseloomu poolest muidugi, füüsiliselt oli ta nagunii äärmiselt jõudu täis. Kahju on hetkel just isast ja peale tema ka lapsest. Kui üksikema ennast millegiga õigustab, tunnen ma talle vaid kaasa ja soovin õnne et on võitnud. Vahel kaotab hea ja elu peab jätkuma. tsaupakaa
Olen jälginud üksikvanema päevikut. Vanatõhu ilmumiseni olen vaikinud, lihtsalt ei ole kommenteerija. Esimesena jäi silma oskus kirjutada. Üksikvanem, palun vabandust, igaüks ei sobi oma päevikut avalikustama. Teie kirjaoskus vajaks veel tööd. Vanatõhk aga suutis esimese postitusega üllatada. Emakeele valdamine on võimas ja see aitab väga palju lugejaskonnale kaasa. Üksikvanemal on palju apsakaid mis reedavad teda ennast. Loodan et Vanatõhk viitsib oma blogi jätkata, usun et lugejaid talle jagub ja lihtsalt uudishimu on laes...
Kirjutis on mõnusalt loetav. Ilus jutt pole muidugi määrav aga siiski arvan et inimene kes sedasi oskab elu kirjeldada ei ole halb inimene. Mõne lõigu põhjal, eriti viimase puhul on näha et mees on kannatanud ja süüdistab kibestunult teist. On kuidas on aga ma nõustun teistega ja lisan omalt poolt et unusta see kole ja kirjuta parem raamat valmis. Maailmas on väga palju erineva andega kirjanike, kunstnike jne, aga päris sellise muhedusega lugemist pole kohanud. Jutt on äärmiselt lihtne, paneb ennastki lapsepõlve meenutama. Just neid rabajärvesid ja pihlakapüsse olekski vaja elustada :) Inimesed õpivad uusi assju järjest rohkem peale ja samas unustavad selle mis oli. Sellega koos ka selle mis oli ehtne ja tegelikult tagantjärgi ka õigem...
Lugedes kõik eelnevad blogimised läbi, tekkis küsimus? Miks sa seda teed? Kui sul pole aega sellega tegeleda siis ära püüagi tegeleda. See pole blogi mis isiklikust kaustikust võiks rahva ette tekkida. Nendel tekstidel puudub täielikult huvitavus, need on sisutühjad ja kõik kokku koos kommenteerijatega näitavad et sa pole isegi enda vastu aus.
Läksid lahku mehest, teise mehe last oodates. Hirmudest tuleb tõesti üle olla, aga mis sind siis hirmutas? Võibolla haavatus aitab kummile kaasa? Miski seda igaljuhul teeb... Raha on küll suurimaid muresid aga mis sa enne lahku minemist siis ära tegid? Andsid kohtusse alimentide taotluse sisse? Enne uue lapse viljastamist või pärast?