Õhtulehe pulmablogi

Pulmablogi: kes on pulmas tunnistajad ja kuidas käib nimevahetus Hollandi moodi? (3)

Meelike Eenpuu-Villup, 29. juuli 2014, 10:41
 PantherMedia / Scanpix
Meenub, et ma pole üldse kahest huvitavast asjast kirjutanud. Ehk siis need kuulsad ja kummalised "tunnistajad" Hollandi pulmades ning kõigi jaoks meelierutav nimevahetuse teema. Alustan siis algusest ehk tunnistajatest.

Minu esimeses pulmas oli vaid kaks külalist ja iga kord, kui seda mainin, noogutavad hollandlased teadjalt ning vastavad: jaa, tunnistajad. Ja mina siis püüan neile selgeks teha, et Eestis ei olegi tunnistajaid. Lihtsalt külalised. Meil oli neid kaks, sest pulm oli ülilihtne ja salajane, aga leidsime siiski vahva olevat, kui kummalgi üks külaline on. Minu külaline sai küll päev varem teada, et ta pulma oodatud on, aga kohale ta tuli. Tubli!

Samal teemal

Hollandis abielludes on mõlemal võimalik valida kuni kaks tunnistajat, kokku siis minimaalselt kaks ja maksimaalselt neli tunnistajat tseremoonia kohta. Ega neil suurt midagi teha polegi, kui tseremoonia ajal kuhugi allkiri kirjutada. Eelnevalt pidime tunnistajate passikoopiad ka oma dokumentidele lisama, aga neid võeti ametlikult vastu alles selle "eelabielu" ajal.

Mina teadsin kohe, et tahan oma endist Belfasti majakaaslast ja hollandlannast sõpsi tunnistajaks. Hollandlane nõustus, et temal saab tunnistaja rolliks valitud töökaaslane, kellega koos firmat omatakse.

Sellel tüübil aga oli küll pass aegunud ja siis ei olnud muud dokumenti kaasas ja lõpuks selgus, et hoopiski Hollandlase vend oli meie teadmata selle tüübiga juttu ajanud ja end ise tunnistajaks sebinud.

Et tegu polnud minu "külalisega", siis ma väga oma pahameelt välja ei näidanud. Aga häiris küll pisut - mis mõttes sa ise sebid end tunnistajaks, kui sinult küsitud pole? Ja mind ei huvita, et sa pole KUNAGI tunnistaja olnud! Aga kuna tegu oli Hollandlase külalisega, siis las olla. Ega ma oma külaliste puhul olen ka pisut plaaniväliseid järeleandmisi teinud.

Kui abielluda soovib aga selline paarike, kellel polegi tunnistajaid, siis pole ka hullu - 25 eurot tunnistaja kohta ja linn annab enda poolt tunnistajad kasutada. Muidugi, mis mõte siis sellistel tunnistajatel  on?

Ma arvasin, et tunnistajate mõte on see, et nad oma allkirjaga kinnitavad ning oma hea nimega vastutavad, et tegu on tõesti ehtsa ja armunud paariga. Aga vist ei ole siis, kui neid ka nö "rentida" saab. Lihtsalt vana traditsioon jäänud.

Nüüd siis kuumast teemast, nimevahetusest. Kuigi ma olen oma lahutusest saati (mis oli aastal 2007, seega täitsa mitu-mitu aastat kohe möödas) rääkinud, et mina enam oma nime ei muuda, ei usu seda vist keegi.

Miks ma muidu lahutades oma liitnime siis alles jätsin? Ikka selleks, et olen täitsa rahul selle nimega ja kavatsen nii ka jätkata. Aga ei, ikka hakati kohe pärima, et mis nime siis seekord võtan.

Ehk nagu Hollandlane ütleb, "ma ei saa siis mingit muud nime enda nimena kasutada". Ja nii ongi enamus hollandlannadest liitnimega ja loomulikult ei kasuta peale abielu lõppemist keegi enam oma eksmehe nime. No see nimi pole ju nende oma algusest peale olnud, minu loogika kohaselt.

Minule on aga selline süsteem pisut imelik. Miks ma "kasutan" üht nime, aga tegelikult olen teise nimega? See on ju sama, mis lihtsalt kirjanikunimi võtta ja end sellena tutvustada. Aga kui lennupileteid broneerin, siis kasutan ikka oma nime, mis passis kirjas on. Mul läks päris kaua aega, et sellest nimekasutuse asjast aru saada. Vahel tundus küll kummaline, kui hollandlased mu nime(de)st aru ei saanud.

Et mis enne oli ja mis pärast ja mis tegelik nimi on. Isegi oma elukohta registreerides küsis amentlik, et "kui Te nüüd lahutatud olete, mis siis Teie nimi PRAEGU on?". Ise hoidis mu passi käes. Ja mina kordasin, et "see nimi, mis passis, ONGI JU MU PÄRIS NIMI!!! Milles küsimus?".

Ka saatkonnas kinnitati, et nime ma ametlikult muuta ei saa, selleks peaks me siis Eestis abielluma. Kui Eestis saab ka mees omale abikaasa nime võtta, siis Hollandis seda võimalust vist ei ole. Sest see "nime kasutuse" paber anti ette vaid mulle. Ja kuna ma mingit muutust teha ei soovi, siis tõmmati paberile suur rist peale ja pandi muude dokumentide hulka.

Naljakas oli aga see, et kuna mul on passis ametlikult liitnimi, siis Hollandi mõistes on see üks nimi. Seega sisuliselt oleks ma võinud võtta kasutusele uue liitnime , kolme perekonnanimega.

Üks põhjus nime veel mitte muuta on asjaolu, et nii vana kui uus nimi oleks ikkagi keeruline kirjutada. Nimelt on Hollandlase perekonnanimi Schneiders ja keskmine hollandlane kirjutab selle Shnijders, nii, nagu hollandi keele grammatika ja kirjapilt ette näeb.

Seega valesti kirjutataks seda nagunii. Ma olen juba harjunud suurema osa oma elust, et mu nimi kogu aeg valesti kirjutatakse ja ametiasutustes lihtsalt juba dokumenti näitama, sest see topelt tähtede teema on ikkagi keeruline kõigile.

No ega Hollandlane ka just rõõmust kiljunud, kui ma talle korduvalt kinnitasin, et mina enam nime ei muuda. Aga mis ta ikka teha saab? Ma olen juba liiga vana, et jälle mingi uue nime ja omamoodi uue identiteediga harjuda. Ja kui see nimevahetus ametlikult teha, siis tuleks jälle hunnik dokumente ära vahetada (ja üldsegi Eestis abielluda) ja rõõmsalt riigile lõive maksta. Ma olen seda korra teinud, aitab küll.

3 KOMMENTAARI

r
ranno 29. juuli 2014, 17:46
jutt maha tollud jutt hea ja muhe.Lollakaid kommenteerijaid pole vaja
t
tunnistaja 29. juuli 2014, 11:47
ma loodan, et õhtuleht on nimetatud abiellujaga mingi kokkuleppe blogi avaldamsieks teinud, sest vastasel juhul ei saa ma aru, miks naisterahvas oma r...
(loe edasi)
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee