Esmakordselt 90´ndate lõpus üldsusele kättesaadavaks muutunud geneetiliselt muundatud toiduained on maailmas levinud siiani. Seda õnneks küll enamjaolt USA´s, kus erinevalt Euroopale ei ole kohustuslik GMO sisaldusega toodetele vastavat märgist lisada. GMO (genetically modified organisms) või GEO (genetically engineered organisms) on õitsev trend ka kosmeetikas, mille puhul leiab nii vastaseid kui ka poolehoidjaid.


Jättes kõrvale geneetiliselt muundatud toiduainete kasulikud küljed (suurem saagikus, odavam toodang, tarbija jaoks kvaliteetsema toiduaine loomine, näiteks vähem küllastunud rasvhappeid) on ilmselgelt toiduna tarbides geneetiliselt muundatud tootel omad riskid. Kas sama lugu on ka meie igapäeva kosmeetikaga?


Geneetiliselt muundatud tooraine on kosmeetikas kasutusel ennekõike selle soodsa hinna pärast. Hinnavõit tuleneb biotehnoloogiliselt aretatud (näiteks pestitsiidide kasutamisest kahjulikult mõjutamata või kahjuritest puutumata jäänud) vilja suuremast saagikusest.
USFDA (United States Food and Drug Administration) väidab, et geneetiliselt muundatud toiduained ega ka kosmeetikavahendid, mis GMO´d sisaldavad, ei ole ohtlikud ega mingil viisil kehvemad kui nö tavapärasel meetodil kasvatatud tooraine.


Vastuväitena tooksin välja, et kui tooraine DNA´le on lisatud sinna looduses leiduvana mittekuuluvaid osi, siis põhimõtteliselt on sellega loodud uus sort, mille kasutamise tagajärjed pole veel teada. Paarkümmend aastat ei ole piisav aeg, et selliste muudatuste mõju inimorganismile või sellest tulenevalt loodusele objektiivselt hinnata.
GMO´de kasutamise ajal on juba jõutud arusaamisele, et ökosüsteemile mõjub selline ebaloomulik lähenemine ainult kahjulikult. Nimelt on pandud tähele, et naabruses asuvad põllukultuurid saavad kahjustatud. Samuti tekitab geneetiliselt muundatud seemnete ja orgaaniliselt puhaste seemnete segamisel ja nö puhaste seemnete nime all müümine palju kahju GMO-vastastele põllumajanduskultuuri viljelejaile.


Kuna kosmeetikavahedites on tihtipeale kasutusel alkohol, siis peab teadma, et kui see on saadud geneetiliselt muundatud toorainet töödeldes, siis lõpp-produkti ei saa nimetada GMO vabaks.
Vastuse saab ka küsimus, miks mitmed ökokosmeetika brändid kasutavad oma toodetes talki. Alternatiivina võiks ju kasutada näiteks maisitärklist, tekib aga oht geneetiliselt muundatud maisi kasutamise võimalikkusest.


Näitena võib tuua ka loorberhappe (lauric acid), mida kasutatakse kreemides niisutava komponendina. Loorberhapet on võimalik saada kookospähklitest (kallim variant), aga ka canola õlist (rapeseed oil), mis on geneetiliselt muundatud rapsiõlist saadud õli. Kuna rapsiõli ei ole nii või naa parim variant inimesele kasutamiseks, siis mis võib arvata sellest geneetiliselt muundatud tulemist? Vast ei midagi positiivset.


Peale alkoholi, soja ja maisi saaduste koostisainetes võiks suurema tähelepanuga jälgida ka järgmiste koostisainete päritolu (uurides tootja koostööpartnerite ja tooraine allikate kohta):
- aminohapped (amino acids)
- glütseriin (glycerin)
- taimne proteiin (vegetable protein)
- letsitiin (lecithin)
- E-vitamiin (vitamin-E)
- C-vitamiin (vitamin-C)
- naatriumtsitraat (sodium citrate)
- sidrunhape (citric acid)
- piimhape (lactic acid)
- ksantaankumm (xanthan gum)
Nimetatute puhul on suurenenud oht, et protsessides kasutatakse geenmuundamist.

Jaga artiklit

1 kommentaar

N
nii ehk naa  /   19:58, 30. juuli 2014
ei tea, mis sellel rapsiõlil siis viga on

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis