Maailm

Aleksandr Borodai – venelaste jaoks konfliktilahendaja, ukrainlaste jaoks terrorist (11)

Allan Espenberg, 26. juuli 2014, 08:00
TÄHTSUST TÄIS: Venemaa kodanik Aleksandr Borodai (42) peab end sõltumatuks kuulutanud Donetski rahvavabariigi peaministriks. Foto: Reuters / Scanpix
Seoses Malaisia reisilennuki allatulistamise ja 298 inimese hukkumisega Ida-Ukrainas kerkis varasemast võimsamalt maailma meedia vaatevälja Aleksandr Borodai – mees, kes peab end sõltumatuks kuulutanud Donetski rahvavabariigi peaministriks.

Pärast seda, kui 17. juulil Ida-Ukrainas Donetski oblastis tulistati alla Malaisia lennukompanii reisilennuk ja surma sai 298 inimest, ilmus Borodai mitu korda päevas isiklikult või oma esindajate kaudu üldsuse ja ajakirjanike ette, et teatada arengutest lennukatastroofi osas.

Seejuures ei jätnud Borodai kordagi mainimata talle kuuluvat suurt võimu ja ainuõigust kõigi asjade otsustamisel, nagu näiteks, keda ekspertidest lubada õnnetuspaika, kuhu viia hukkunute surnukehad, mida teha mustade kastidega jne.

Samal teemal

See protsess jõudis ühe etapi loogilise lõpuni 22. juulil, kui Borodai andis kaks pardasalvestit üle Donetskisse saabunud Malaisia ekspertidele. Seejuures esines ülialandlikult ja lausa koomiliselt Malaisia

rahvusliku julgeolekunõukogu esindaja kolonel Mohamed Sakri, nimetades isehakanud piirkonnajuhti "Tema Ekstsellentsiks, härra Borodaiks".

Teisalt pole sellises käitumises midagi eriskummalist: Malaisia ametiisik pidigi pesuehtsa terroristi ees nahast välja pugema ja piltlikult teda maani kummardama, sest muidu poleks ta arvatavasti jõudnud "peaministriga" kokkuleppele ja mustad kastid oleks rännanud hoopis kusagile mujale. Pealegi saabus Borodai ajakirjanduse väitel kohtumisele Malaisia esindajatega sigaretti suitsetades ja püstolit käes hoides.

Borodai intervjuudest ja pressikonverentsidest on jäänud mulje, et talle imponeeris lennuki allatulistamise fakt. Mees sai pidevalt olla rambivalguses ja demonstreerida talle kuuluva "iseseisva riigi" – Donetski rahvavabariigi mõjuvõimu ning enda otsest ja vajalikku osalemist maailma asjade lahendamisel. Kui varem palus Borodai oma nime mõnikord ajakirjanduses mitte mainida, siis nüüd ta pigem soosib seda.

Moldova ja Tšetšeenia kaudu Ukrainasse

Eile, 25. juulil 42aastaseks saanud Aleksandr Borodai, hüüdnimega Habemik (Boroda) on venelane ja Venemaa kodakondne. Kuni käesoleva aastani polnud Moskva ülikooli filosoofina lõpetanud mehel Ukrainaga praktiliselt mingeid kokkupuuteid (viimased 3-4 aastat on ta siiski Ukrainas arendanud väikest äritegevust) ja ainus, mis teda mingilgi määral Ukrainaga seob, on ukrainapärane priinimi.

Samas võib teda julgesti nimetada elukutseliseks rindevõitlejaks. Nimelt on Borodai viimase paarikümne aasta jooksul käinud venelaste õigusi relvaga kaitsmas mitmes Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud kriisikoldes. Vaid 19aastasena osales ta vabatahtlikuna lahingutes Transnistria Moldaavia Vabariigis ja 21aastasena võitles Moskva kesklinnas president Boriss Jeltsini pooldajate vastu. Seejärel sai Borodai lemmikpiirkonnaks pikemaks ajaks Tšetšeenia ja Dagestan, mida ta külastas nii lahingrühma liikme kui paremäärmusliku ajalehe Zavtra ajakirjanikuna.

Ajakirjanduse andmetel olevat Borodail kindralmajori auaste ning ta olevat töötanud Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhtkonnas – teade tema määramisest FSB juhi asetäitjaks infopoliitika ja eriprojektide alal ilmus ajakirjanduses 2002. aastal. Kuigi seda uudist levitatakse siiamaani, on ka kirjutatud, et tegemist olevat vembuga, mille korraldas Borodaile sünnipäevaks üks tuntud politoloog, juhtides sel moel tähelepanu Borodai edusammudele. Kumb variant tõele vastab, pole täpselt teada.

Alates 2014. aasta kevadest tegutses Borodai aktiivselt Krimmi annekteerimisel. Lõpuks oli ta koguni Krimmi isehakanud peaministri ja Moskva käsilase Sergei Aksjonovi poliitiline nõunik. Kui Krimmiga olid asjad korda aetud ja poolsaar Venemaa kindlates kätes, asus Borodai tegutsema Ida-Ukrainas, sest ka seal sai oma tuntust suurendada ja Venemaa poliitikat ellu viia.

Borodai tähetund saabus 16. mail, kui ta nimetati ebaseaduslikult väljakuulutatud Donetski rahvavabariigi peaministriks. Tema valimine "rahvavabariigi" juhiks tuli paljudele üllatusena, sest varem polnud tema kandidatuurist kuigi palju juttu tehtud. "Inimesed pakkusid mulle seda ametikohta ja ma ei pidanud võimalikuks keelduda," ütles Borodai ise.

Tema edutamist "peaministriks" nimetas tuntud Vene politoloog Stanislav Belkovski sürrealistlikuks määramisjandiks. Ta ütles: "Arvan, et Saša suhtubki sellesse kui postmodernistlikusse huumorisse. See on veremaitseline karneval. Kuid see pole põrmugi vastuolus Borodai poliitiliste vaadetega ning tema jaoks võib kogu see lugu olla teatud elueesmärkide täitumiseks."

Teisalt näitas vähetuntud mehe peaministriks panek seda, et "rahvavabariigil" napib toetust. Vastasel juhul oleks ju olnud ukse taga järjekord kohalikest poliitikutest ja ärimeestest, kes oleks soovinud saada uue riigi juhiks. Seda farssi on nimetatud ka kahe sõbra – Borodai ja Strelkovi ühisprojektiks. Borodai–Strelkovi senini tulemusrikkalt töötavat tandemit võib nimetada ka Moskva käepikenduseks Ukrainas, kuid kahe mehe selja taga on arvatavasti arvukalt tegelasi alates Putinist endast, kes oma nime ja nägudega ei soovi teleris või ajalehes figureerida.

Ajakirjanikud selgitasid näiteks välja, et Borodaid ja Strelkovi ühendab kõige muu kõrval veel ka Vene ärimees Konstantin Malofejev, keda nimetatakse Venemaal Putini sõprade sõbraks ja kes on sidemetes Ukraina ekspresidendi Viktor Janukovõtšiga.

Krimmi küsimusest sai Donetski küsimus

Kui Venemaa allikad nimetavad Borodaid filosoofiks, ajakirjanikuks, politoloogiks, investeerimiskonsultandiks, ärieksperdiks, rahvusvaheliste suhete spetsialistiks, konfliktoloogiks, siis Ukraina meedia nimetab teda hoopis negatiivsemate sõnadega, näiteks Kremli suhtekorraldajaks ja poliitstrateegiks, kes varem tegeles Krimmi probleemiga ja nüüd Donetski probleemiga.

Ukraina keskvõim ei ole Borodai tegevusest ja Vene rahva missiooni teostamisest Ukrainas sugugi vaimustuses ning Ukraina julgeolekuteenistus nimetab teda terroristiks ja kriminaalkurjategijaks ning on kuulutanud üleriigiliselt tagaotsitavaks. Tema peamine süü seisneb terrorirühmituse (Donetski rahvavabariigi) loomises ja selle juhtimises ning terroristliku tegevuse mahitamises.

Euroopa Liitki on sama meelt, sest 12. juulil jõustusid ELi sanktsioonid (reisikeeld ja varade külmutamine) ka Borodai suhtes. Samas ei ole Borodail endal taolistest sanktsioonidest sooja ega külma: mis häda pärast peaks ta tahtma Euroopa Liidu riikides ringi reisida. Kui tal keelataks näiteks sõita Moskvasse, siis oleks hoopis teine asi, sest kuidas Borodai saaks siis korraldusi ja ka otsestele ülemustele raporteerimisega tekiks raskusi. Ise nimetab Borodai oma sagedasi Moskva visiite konsultatsioonideks, mille sisu kohta ta selgitusi jagada ei taha.

Kõigile on ju selge, et Ukraina viimase aja sündmuste taga on Venemaa, kes aga tegutseb variisikute kaudu, et vajaduse korral oleks hiljem võimalik neist distantseeruda ja teha mingite konkreetsete sündmuste eest vastutavaks sellised isikud, kes ei kuulu Vladimir Putini vahetusse lähikonda. Sellesse kategooriasse võivad kuuluda ka kõik need Aksjonovid, Girkinid, Hodakovskid ja isegi Borodaid, kuigi Borodai on veidi teistsuguse taustaga inimene. Võrreldes muude Ukraina terroristide juhtidega, on impeeriumimeelne Borodai siiski haritud, näiteks Luhanski vabariiki juhtiv Valeri Bolotov on kõigest autojuht.

Ajakirjanduses on oletatud, et Borodai pole Ukrainale mingi vastane ja Ukraina saab temast lihtsasti jagu, aga ta olevat ohtlik hoopis Venemaale, kus kasutute, kuid innukate inimeste kogus on Putini režiimi ajal iga aastaga suurenenud ning võimudel pole kohta ega ruumi, kuhu neid paigutada. Nagu ütles Pussy Rioti endine liige Maria Aljohhina: "Putini Venemaal ei saa uskuda seda, mida näed, vaid peab uskuma seda, mida öeldakse."

Borodai isa: masturbeerimine tegi ahvist inimese

Aleksandr Borodai isa Juri Borodai (1934–2006) oli nõukogude filosoof, kelle tutvusringkonda kuulus näiteks ka temast hulga kuulsam õpetlane Lev Gumiljov. Seoses Aleksandri saamisega "peaministriks" kaevati välja tema isa ammune monograafia, milles filosoof väidab, et ahvist sai inimene mitte tänu tööle, vaid hoopis tänu masturbeerimisele. Juri Borodai esitas sellelaadse teooria 1996. aastal ilmunud raamatus "Erootika, surm, tabu: inimteadvuse tragöödia".

Lühidalt ja lihtsustatult seisneb Borodai-vanema seisukoht selles, et mõtlemisvõime tekkis nõrgematel isastel, keda tugevamad isased ei lubanud naiste juurde. Hirm sundis nõrkureid tegelema onanismiga ning kõige arenenumad nende hulgast arendasid sellega seoses ka oma kujutlusvõimet. Nii pidid nõrgemad isased viimases hädas hakkama seksima kehvemate või pentsikumate emastega, millest viimaks tekkisidki üsna nutikad homo sapiens’id.

Terrorist Borodai isa filosofeerimisest järeldub, et relva või tapariista vajab tema poeg "seksuaalse masturbatsiooni asendusaineks". Selle teemaga seoses esitati Ukraina meedias retooriline küsimus: "Huvitav, kui kaua peaksid Donbassi pärdikud granaatidega onaneerima, et saavutada suurem hüpe oma arengus!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee