Eesti uudised

Võitluses raske haigusega lapse kaotanud vanemad: "See hetk, kui öeldakse, et lapsel on selline haigus, variseb kogu maailm totaalselt kokku..." (84)

Kristiina Tilk, 24. juuli 2014 07:00
PÕSEKE: Aasta ja kolme kuu vanuseks jäänud Kristelle-Annabel võitis paljude südamed ning sai endale hüüdnimeks Põseke. Vanemate leina aitab pisut leevendada teadmine, et nende laps oli alati naerusuine ning pidas vapralt vastu – kuniks jõud rauges.Foto: Kristiina Tilk
"Kõige raskem on kuulda, et nüüd ongi kõik, ja jääd ootama seda hetke, kui laps su juurest minema läheb," lausub läbi pisarate Karoliine, kelle tütar vandus kolm kuud tagasi alla verevähile.

Kristelle-Annabel, kes sai endale tänu punnis põskedele hüüdnime Põseke, sündis 2012. aasta 29. detsembril ja oli esialgu igati terve ja rõõmus laps.

"Kõik rääkisid, et kui laps sünnib, tulevad unetud ööd, aga mitte midagi sellist ei olnud. Ta alati naeris ja naeratas ja kui nuttiski, oli selleks mingi kindel põhjus," räägib Karoliine.

"Nagu jõulukingitus," ütleb isa Kristo.

"Ta oli nagu väike ingel, nii pisike ja rõõmus," sõnab Karoliine. Kui Põseke oli pool aastat vana, sai ta külma. Haigus raviti välja, ent ühel päeval avastas Karoliine, et laps on kuidagi rahutu ja hoiab tema ligi. Samas avastas ta Põsekese kuklast ühe mügariku.

"Helistasin ämmale, ta ütles, et lümfisõlm on üleval. Pisut hiljem tuli teine veel ja ämm ütles, et igaks juhuks võiks arstile näidata," meenutab Karoliine.

Perearsti juures võeti vereproovid ning kinnitati, et midagi hullu ei ole. Karoliine läks Põsekesega koju, söötis kõhu täis ning pani tuttu.

Telefonihelin paiskas aga elu segamini: "Perearst ütles, et peame kohe tema juurde tagasi minema, sest proovid on väga kehvad. Küsisin veel, et kas homme ei saa. Öeldi, et ei – tulge kohe."

Karoliine pani lapse riidesse, läks arsti juurde ja kuulis, kuidas perearst telefonis kellelegi ütles, et nad saadetakse kohe edasi:

"Ma arvasin, et ta räägib kellestki teisest. Aga kui ta ütles mulle, et on väga kahju teile teatada... oli see kõik. Sain aru, et lapsel on midagi viga, aga mis täpselt, mulle ei öeldud. Mõtlesin, et alles ta oli terve ja nüüd kümme minutit hiljem on midagi väga valesti."

Elu tegi kannapöörde

Kiirabi viis Karoliine ja Põsekese Tallinna.

"Kuni hommikuni ma ei teadnud, mis mu lapsega on. Siis öeldi, et ärge talle süüa andke, võtame luuüdiproovi. Edasi tuli juba arst ja ütles, et istume... räägime. Tuli välja, et lapsel on kõrgriskiga leukeemia ehk kaugelearenenud vähk. Lootust anti 50:50. Pärast sellise uudise teadasaamist varises kogu maailm totaalselt kokku," ütleb Karoliine nuuksudes.

Muidu Pärnust pärit perekonnal tuli otsida öömaja Tallinnas ning päevi ja öid täitis vaid üks palve: armas laps, saa palun terveks.

"Tütrest sai number üks. Muud maailma enam ei eksisteerinud. Terve see aeg oled ise nii pinges ja täis lootust, et ehk nüüd saab korda," räägib Kristo, kes pärast tütre haigestumist koliski sõprade juurde Tallinna, et tütrele lähemal olla.

Tuli teha juhutöid, sest täiskohaga töö ei tulnud kõne allagi.

"Kuidas ma oleksin teda muidu näinud? Oli raske nii emotsionaalselt kui majanduslikult ja on siiani, aga tean, et kui ma ei oleks lõpuni tütre kõrval olnud, oleksin paljust ilma jäänud ning see painaks veelgi enam," ei kahetse Kristo tehtud otsust.

Karoliine ööd ja päevad möödusid tütre kõrval haiglas. Ja nii ligi kaheksa kuud. Kodus käidi kui külas. Kõige pikem paus haiglast eemal oli jõulude ajal – nädal.

Kui Põseke viidi intensiivravisse, pidi Karoliine tema juurest lahkuma.

"Olin kaheksa kuud olnud iga päev ja öö tema kõrval. Nüüd sain olla kella 12st kella 19ni, pärast seda pidin lahkuma," meenutab Karoliine nukralt.

Lootus oli väike

Põsekese haigus kulges tõusude ja mõõnadega. Vähk kord taandus, kord hakkas jälle vohama. Selle aasta märtsis tekkis infektsioon, mis andis haigusele nii palju hoogu juurde, et see muutus eriti agressiivseks ega allunud enam ravile.

"Öeldi, et tuleb viimane ravi ja tõenäosus, et laps sellest eluga välja tuleb, on kümme protsenti. Pidime mõtlema ja andma enda nõusoleku. Leidsin, et kui ei proovi, ei saagi teada," ütleb Karoliine.

Kuna seda ravi haigekassa ei kompenseeri, siis küsiti raha lastefondist, kes oli varmas aitama, kuid paraku oli juba liiga hilja.

"Seisund läks veel halvemaks, ta ei liigutanud enam ja oli vaid pikali maas. Tema jõud oli otsas, süüa sai läbi toru. Ehkki näidud läksid justkui paremaks, muutus seisund halvemaks," räägib Karoliine.

Tolle kevadpäeva hommikul, mis jäi Põsekesele viimaseks, helistas Karoliine haiglasse, et uurida, kuidas laps magas – öeldi, et hingas väga halvasti:

"Läksime sinna, intensiivraviosakonna arst ütles, et laps käis röntgenis ja tal on tekkinud südamepuudulikkus. Sain osakonda tema juurde, Kristo oli haige, ütlesin, et ära väga ise tule, laps võtab kõik pisikud külge, aga ta tahtis teda näha. Helistasin ämmale, et ta tuleks samuti toeks."

Selleks hetkeks oli Põsekese seis väga halb.

"Läksime sööma, ehk laps saab magada. Küsisin, millal tohin tagasi tulla. Paluti helistada. Helistasin, öeldi, et helistage kümne minuti pärast uuesti. Lapse seisund halvenes kohe, kui lahkusime. Ta pandi kunstlikku koomasse."

Karoliine sai aru, et asi on väga halb ning palus luba lapse juurde minna. Tuli oodata palati ukse taga.

"Arst käis vahepeal ütlemas, et kui veidigi paremaks läheb, lastakse meid sisse, aga tema arvab, et laps hommikuni ei ela," meenutab Karoliine palati ukse taga veedetud tunde.

Aeg läks ja kui Karoliine nägi arsti tulemas, mõtles ta, et tütrel hakkas parem ning lõpuks lastakse tema juurde. Lastigi, ent põhjus oli kurvem.

"Arst ütles, et kahjuks meie teid enam aidata ei saa. Läksin tütre juurde, viis minutit tema süda töötas, teda elustati ja nii kui seisma jäeti, jäi ka süda seisma… ja siis oligi kõik – nad ei saanud rohkem meid aidata. Organism ei pidanud sellele kõigele vastu," ei suuda Karoliine pisaraid tagasi hoida.

"Küsin endalt, et miks meie, millega ma olen selle ära teeninud, mida ma nii halba olen inimestele teinud, et mind nii karistatakse, aga vastuseid vist ei ole. Lihtsalt nii raske on," lausub Kristo ja vaatab ainiti inglikujukeste keskele asetatud pilti blondist naeratavast tütrest, kes sai elada vaid aasta ja kolme kuu vanuseks:

"Nii raske on, mõtled ja mõtled. Esimene aasta tulebki kuni sünnipäevani ilmselt kõige raskem, iga väiksemgi asi meenub. Me võitsime küll mitmeid lahinguid, aga kaotasime suure sõja."

Eluga tuleb minna edasi

Karoliine ja Kristo teavad, et elu peab edasi minema ja leiavad, et eks ta lähebki, kuid selleks kulub palju aega.

"Kristo õepoeg on sama vana kui meie laps oleks olnud. Minule on tema suureks lohutuseks, käib ja kallistab," ütleb Karoliine.

Kristo ei suuda mitte üht last sülle võtta ega nendega mängida:

"Plokk tuleb ette. Mõtled kõik asjad ringi, et see võiks ju olla minu laps, et tema tahaks ka siin olla, miks ta ei saa?"

Emotsionaalselt raskel ajal on lisaks sõpradele ja sugulastele toeks ka leinanõustajad ning psühholoogid. Et aga tütre haigus ning matused lõid pere majanduslikule olukorrale paraja paugu, tuleb selleks ka sõprade-sugulaste poole pöörduda.

"Õnneks on nad väga arusaajad ning oleme neile tohutult tänulikud, et nad mõistavad," ütleb Karoliine ja lisab, et Pärnu linnas on ta pettunud:

"Esialgu maksime kõik kulutused ise kinni – haiglasse sõidud ja minu sealviibitud päevade tasu. Mingil hetkel tasus linn osa neist ise. Kui laps suri, oli meil taskus sada eurot. Linn ütles, et matusetoetust ei ole, aga kui kulud ette näitame, saame osa raha tagasi. Palusime laenu vähihaigete laste vanemate liidult, et saaksime tütre mulda sängitada. Nad kinkisid selle raha meile.

Samal ajal oli vaja tasuda ka korteri kulud. Kui läksime matuse kuludokumentidega linnavalitsusse, öeldi, et ei saa midagi. Pettunud olengi sellepärast, et nad ise ju lubasid. ja ma arvestasin sellega. Nad võiksid sellisesse raskesse olukorda sattunud lapsevanemaid rohkem aidata."

Matusetoetus vaid lisatoetusena

Pärnu linnavalitsuse avalike suhete nõunik Maria Murakas ütleb, et matusetoetust Pärnu linnal toetuste loetelus eraldi ei ole – seda on võimalik taotleda lisatoetusena. "Lisatoetust makstakse vahendite olemasolu korral väikese sissetulekuga leibkondadele hädavajalike kulutuste osaliseks katmiseks. Lisatoetus määratakse summas, mis tagab leibkonnale eluks vajalikud vahendid vastavalt riiklikule toimetulekupiirile leibkonnaliikmete arvust lähtuvalt," selgitab Murakas.

Leibkonna liikme või sugulase matuse korraldamisega seotud kulusid lisatoetuse arvestamisel võetakse arvesse kuni 350 euro ulatuses.

Laenusid, võlgnevusi, täitenõudeid, liisinguid, sõltlaste asendusraviga seotud kulusid ja tasulisi raviteenuseid ei arvestata lisatoetuste määramisel leibkonna väljaminekute hulka.

Samas võib hoolekandekomisjon otsustada erandina lisatoetuse maksmise inimesele, kelle elukohana rahvastikuregistris pole registreeritud Pärnu linn, kuid kes abi vajamise ajal asub Pärnu linnas, ja leibkondadele, kelle sissetulekud pärast normpinna eluaseme kulude ja eluks hädavajalike kulutuste tasumist ületavad toimetulekupiiri, kuid toetus on hädavajalik leibkonna iseseisva toimetuleku säilitamiseks ja hoidmaks ära abituse süvenemist.

Õnnetusjuhtumite ja muude ootamatute asjaolude puhul on hoolekandekomisjonil õigus määrata lisatoetust ka leibkondadele, kelle sissetulekud pärast normpinna eluaseme kulude ja eluks hädavajalike kulutuste tasumist ületavad toimetulekupiiri.

Samal teemal

11.03.2017
Kuidas ühise lapse leinamisega toime tulla, et kooselul oleks veel lootust?
07.06.2016
VÄHKI SURNUD LAPSE EMA: teadmine, et hoolivad ka need, kes pole pidanud last matma, on tohutu tugi

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee