(SIPA / Scanpix)

Lõpuks siis kauaoodatud postitus pulmakleidi kohta. Kleit on ju üks peamisi asju, mis pulmadega üldse huvi pakub (lisaks kuupäevale ning faktile, kui suur pidu plaanis on). Ja vist kõikide üllatuseks olen ma enamuse planeerimise aja saanud vastata "ei, kleit ei ole veel valitud. Kleit pole isegi mitte veel õmmeldud. Kleidiga ju aega on".

Aasta varem kleidi valimist, nagu muidu soovitatakse, ma õigeks ei pidanud. Ning arvestades pruutkleitide hindu Hollandis, oli juba kohe selge- kleit tuleb hankida Eestist.

Väikestviisi hakkasin kleidiideid otsima juba varem, kui veel abiellumise plaanigi polnud. Nimelt hakkasime millegipärast koos Hollandlasega  vaatama saadet "Say yes to the dress" (ütle "jah" kleidile).

See on siis sari, kus pruudid lähevad seltskonnaga kleiti valima ja asjatundjad püüavad leida sobivaimad mudelid, mis pruudile siis meeldima peaks. Küll aga on pruudid seal saates alati kas nii ebakindlad või tahavad kõigile meeldida ja kui keegi kaasavõetutest nina kirtsutab, siis kleit ei saa 10 punkti ega "jah" sõna pruudilt.

Ja üsna mitmed võtavad kaasa isa ja ema ja venna ja naabrinaise ja onutütre ja tulevase meheõe jne jne. Nii ongi kõigi maitsed erinevad ja kõigile meeldida soovivad pruudid on oma valikuga hirmsasti kimpus.

Seda saadet vaadates mõtlesime ja arutasime alati Hollandlasega, et no miks nad siis võtavad kaasa terve hulga inimesi?

Kleit peaks olema ju ikka selline, mis ainult ja ainult pruudile meeldib. Mina näiteks ei saaks küll oma emaga koos kleiti valida, me maitsed on nii erinevad. Pealegi, teistele võiks ju kleit ikka pigem üllatuseks olla, mitte juba ammu poes ära vaadatud.

Veel ei saa me kumbki nendest printsessikleitide vaimustusest aru. Et miks mida suurem ja kohevam, seda parem? Nii hakkaski Hollandlane lõõpima, et tema ei saa minuga abielluda - nagunii tahan ma omale kah sellist puhvis kreemitorti meenutavat kleiti.

Vastupidise kinnitamiseks näitasin siis pilte oma esimest pulmast (peale aastast kooselu, esimest korda. Samuti nägi ta siis esimest korda ka mu eksabikaasa pilti). Nimelt oli mu esimene pulmakleit lihtne ja lumivalge komplekt, mis koosnes korsetist ja kitsast maani seelikust. Ei mingit puhvis printsessikleiti tiaaraga! Isegi loori mul ei olnud. Suureks rõõmuks sai minu maitse ja valik pulmakleidi osas Hollandlase poolt heakskiidu.

Nüüd hakkasin huviga vaatama internetis googeldades, milline kleit järgmisel korral olla võiks. Noh, nii "igaks juhuks". Et kui keegi küsib, mis ma järgmisel korral soovin, siis oskan öelda.

Kindlasti pidi ka järgmine kleit valge ja pikk olema. Ja kindlasti minu jaoks tehtud, mitte ostetud. Kuigi paljude arvates pole ma üldse kleidiinimene ning valge traditsiooniline pruutkleit ei pidavat kohe üldse "minu teema" olema.

Nooremana, siis mõtlesin küll mingitest kreisimatest kleididisainidest, aga nüüd enam ei viitsi. Pealegi, Hollandlasele on see ju esimene pulm, ta tahab, et ikka kõik oleks kenasti ja korralikult organiseeritud. Nii, nagu peab. Ei mingeid üllatusi ega sürrealistlikke pulmakleite.

Samuti tahtsin ma, et kleit oleks just minu jaoks tehtud. Internetist tellida ma ei julge, poes kleite proovida ei viitsi ja midagi praktilist H&M-ist ka ei taha. Ühel sõbrannal oli kleit sealt ostetud, sest pulm oli ülilihtne ja praktilise meelega pruut soovis kleiti hiljemgi kanda.

Miks ka mitte, kui ta ise selle valikuga rahul oli?

Loomulikult nägi ta pulmas oma lihtsa ja lühikese kleidiga ülihea välja. Mina ja Hollandlane aga leppisime juba alguses kokku, et kolm asja peavad selles pulmas „korralikud“ olema ja need on kleit, sõrmused ja pulmareis. Ei mingit järeleandmist, ei mingit kompromissi, ei mingit "küll me hiljem..."

Nii leidsingi googeldades päris mitmed kleidiideed, mis mulle meeldisid. Peamiseks märksõnaks olid "lihtne, pikk kleit ja lühikesed varrukad". Millegipärast leidsin, et seekord tahan kleiti, kus kasvõi üliväikesed varrukad oleks. Korsetiga kleit on juba kantud ja kuigi õlapaelteta pruutkleidid on ilusad, on mul alati tunne, et need vajuvad alla ja nii on kogu aeg tunne, et pean end ja oma liigutusi jälgima.

Pulmapeo lõpul tahaks end aga ju pisut vabamana tunda, kas pole?

Veel leidsin, et pisut pitsi poleks üldse paha kleidile detailidena juurde lisada. Näiteks pitsist varrukad. Ja kuna mind siiski üsna varakult sunniti mõtlema "pulma värvi" peale, sest külalised ei teadnud, milliseid kleite endale juba soetama hakata, siis sai valitud üks mu peamisi lemmikuid - punane.

Sai kõigile naiskülalistele öeldud, et midagi punast võiksid nad ju kanda. Kes soovib, võib lausa üleni punases olla. Nii sai ka mõttes kirja pandud, et "minule ka midagi punast".

Esimese asjana tulid meelde punased kingad, mis mul juba olemas on. Kui mitte muud, siis kingad ja lilled vähemalt saavad ka minul pulma värviga kooskõlas olema. Ülejäänud ideed tulevad aja jooksul ning kleidi tegemise käigus.

Järgmisel korral siis juba täpsemalt, kuidas kleidi saamisprotsess algas.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis