Kommentaar

Kommentaar | Tango Saatanaga: miks nad seda teevad? (20)

Vahur Afanasjev, kirjanik, 21. juuli 2014 16:02
Foto: ALDO LUUD
Eesti rahvas on vägev rahvas. Võtsime ennast kokku ja saime kambakesi jagu raudse rusika ja täpse silmaga Steven Seagalist endast. Härra, kes vanemast peast on kitarri kätte võtnud ja ajaviiteks bluusibändi teeb, pidi Haapsallu "Augustibluusile" tulema. Nüüd jääbki eestlastel kuulmata, kuidas Seagal laval kõlab.

Juuli alguses käisin Leedus bluusifestivalil. Seagal oli seal esimese päeva peaesineja. Mul ei olnud õrna aimugi, et tegu on poliitilise vastasega, kes poseerib Putiniga ja olevat nõus Donetski rahvavabariigi hümni laulma. Viimases ma küll kahtlen, aga punased vaibad meeldivad Seagalile kindlasti. Minu autost põrutas ta mööda mustadest džiipidest koosneva korteežiga, kohapeal turvasid teda rusika- ja bluusimeest murdjakoertega turvamehed. Natuke oli ka põhjust – muusika oli niivõrd mage, tüütu pop-bluus, mida ma pole iialgi viitsinud kuulata. Nii et lohutuseks "Augustibluusi" külastajatele, te ei jää millestki olulisest ilma.

Lollpead või moraalsed värdjad?

Kuid mitte muusikaarvustust ei ole ma kirjutamas. Jutt on tangost Saatanaga. Steven Seagal pole ainus staar, kes kurjuse jõududega koostööd teeb. Ma armastan väga Vene muusikat, pean Vene kirjandust maailma suurimaks ja olen veetnud suved Vene vanausuliste külas – soojad, toredad inimesed, kindlasti soojemad kui keskmine eestlane. Kuid Venemaa ja Vene rahvas tervikuna on sügavas joobes, imperialistlikus deliiriumis. Kõik teised on süüdi, et nemad peavad tööd tegema. Ainus tee rikkusele on võtta teistelt. Saatan on venelaste sisse pugenud ja mina ei tea, kuidas teda välja ajada.

Kuid Saatanal on alati sümpatiseerijaid. Teate ju Rolling Stonesi vastavat pala? Kui ei tea, kuulake, jube hea on. Igaühel meist on hind. Saranski elaniku Gérard Depardieu ees rullis Saatan punased vaibad lahti, andis maksusoodustused ja Venemaa kodakondsuse. Kui tänapäevast Venemaad annab seestpoolt vaadates mingit pidi inimväärseks riigiks mõelda, siis stalinistlik-maoistliku kliki valitsetava Põhja-Korea surmalaagrite kohapealt saab silma kinni pigistada ainult lollpea või moraalne värdjas. Endine NBA staar Dennis Rodman, Kim Jong Uni parim sõber, kuulub tõenäoliselt esimeste hulka.

Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi kavaler Gerhard Schröder ei ole lollpea, kuid Saksa valitsusjuhina tegutsedes tugevdas ta oluliselt Saksa–Vene koostööd. Praegu aitab ta Nord Streami juhina kaasa Euroopa Vene gaasist sõltuvuse kinnistamisele ning teenib nähtavasti üüratuid summasid. Prantsuse kirjanik ja mõtleja Jean-Paul Sartre külastas Nõukogude Eestit ning naasis koju, et kirjutada lugu sellest, kui tore on Nõukogudemaal elada.

Kiusatusele raske vastu panna

Saatana rahakott on sügav. Mõnikord ei peagi teab mis suuri summasid pakkuma. Riigireetur Herman Simmile oli kuulu järgi kõige tähtsam, et arvutiekraanilt ordeneid näidati. Riikide äraostmiseks tuleb natuke raha välja käia. Näiteks Prantsusmaa on Vene-asjades üsna vait 1,2 miljardi euro pärast, mis on moodsate dessantlaevade Mistral hind. Väikese Eesti jaoks, mille riigieelarve tuludeks on tänavu plaanitud 8 miljardit eurot, oleks see suur raha. Prantsusmaa sissetulekud peaksid olema ligi 285 miljardit, nii et Mistralide hind on alla poole protsendi. Poleks nagu üle mõistuse suur jupp, aga samas on prantslased aastaid defitsiidis.

Ülimalt mugav on seda kõike kirjutada, kui oled suhteliselt suvaline vennike nagu mina. Punaseid vaipu ei pakuta ja majanduslikke huvegi on tagasihoidlikult. Mõnel mu sõbral-tuttaval on Vene firmadega ärid käimas – arvutivärk, tööstuskaubad. Noored ettevõtlikud mehed, pere loodud või loomisel. Maja, lasteasjad, mänguväljak – no ei hakka raha pakkuva käe peale sülitama, seda enam, et otsesed partnerid on normaalsed inimesed, mitte kirsasaabastega sõjardid.

Sama lugu loomeinimestega. Rohkem kui kodumaal on Steven Seagal kultuuriikoon Idas. Vaevalt, et Ameerika president Obama talle üle minuti pühendaks, aga Putin patsutab õlale, teeb pilti – inimesest hoolitakse. Märulinäitleja süda pole kivist, ta vajab tunnustust ka pärast karjääri lõppu. Eriti valus on meelelahutuslike kultuurialade rahval – hiilgeaegadel armastatakse neid rohkem kui pianiste ja dirigente, aga ordenid ja punased vaibad antakse kõigepealt viimastele. Ausalt, president peaks Koit Toomele, Jüri Vlassovile ja Üllar Jörbergile mõne auraha andma, kas või väikese. Ma ei arva, et need mehed meid reedaksid, tõin vaid näite – selliseid inimesi ei tohi unustamisega solvata.

Halli varjundid kaovad

Mu jutt on koledal kombel mustvalge. Venemaa ja Saatan on kindlasti liialdatud kujund, kuid Vene imperialismi purse on vägev ja Pihkva dessantdiviis päevatee kaugusel. Venemaa armee ei ole enam lagunevate soomukitega naljanumber nagu 1991. aastal. Kui tank maja ette sõidab, ei ole hallil enam varjundeid. Kindlasti on minulgi hind – kümmekond kilomeetrit punast vaipa, jaht Mustal merel, paarkümmend miljonit Šveitsi pangas ja raamatuesitlus Ermitaažis, kaaviari ja šampanjaga. Kuid ma ei tee endale illusiooni, et oskaksin Saatana üle kavaldada või poolenisti puhtaks jääda.

Eesti rahval oli täielik õigus Steven Seagal pikalt saata. Veel mullu oleks võinud tema Putini-sõbralikkust eirata, kuid praegu on asjad liiga hulluks läinud. Aga mida oskan soovitada sõpradele, kelle sissetulek osaliselt Venemaa partneritest sõltub? Eesti ettevõtetele, kelle valik on töötajad lahti lasta või Venemaa ees küürutada? Mitte midagi ei oska ütelda. Loodan, et targad inimesed Toompeal mõistavad neile midagi kosta. Ja ärge Jörbergi medalit unustage!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee