Eesti uudised

"Mul on häbi olla vaene, aga elama peab!" (265)

Maarius Suviste, 20. juuli 2014 08:00
Foto: Aldo Luud

Ta rabab kahel töökohal, aga ikka saab sandikopikaid. Ta jahib allahinnatud toitu. Ta ütleb, et ema matmiseks ei ole lihtsalt raha. Ta ütleb otse, et olla vaene on häbi, aga midagi pole teha – elama peab. Ta loodab vaid lotovõidule.

Kuigi oleme magusatest edulugudest (Eesti on nii tubli, meil on kõik hästi!) ja sillerdavatest pillerkaaridest (milleks muretseda, sest aina paremaks läheb!) end pisut pimestada lasknud, ei pääse mööda tõsiasjast, et mööda Eestit kõnnib ringi vaesus. Ja ei ole näha, et tunneli lõpus hakkaks paistma valgus, et ta sealt kaudu Eestist välja juhatada.

Üks osa Eestist uhkeldab kaunite majade, soojamaareisi ja lõbutsemisega, teine tuuseldab mööda osturallisid ja hulle päevi, nii et korvid lookas pilgeni täis ega täi kuidagi pikaleveninud kassajärjekorras oodata, kolmas elab lihtsalt tavalist keskklassi (mis imelik sõna!?) elu jne, jne.

Kuid stopp. See ei ole ju Eesti elu. Päriselu, mida meil siin elatakse. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Enamasti pealinna kuldsest ringist kaugemal, palju kaugemal.

Siin on vaesuse koondportree ehk seitse lugu, mis panevad ehk mõtlema. Ning toovad kahe jalaga maa peale tagasi.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

03.11.2017
Toidupangast head-paremat varastanud saarlane mõisteti pooleks aastaks vangi
12.12.2015
Peaaegu pooltes Helsingis elavates Eesti peredes kasvatab lapsi ainult üks vanem

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee