Eile asetas Kardo Mari voodi peale, kus mina parasjagu lebotasin. "Eiii! Kardo, pane ta maha palun."

"Miks? Vaata, kuidas ta sind armastab!" näitas Kardo näpuga Mari peale, kes suure tempoga minu poole roomas, endal nägu naerul.

Kardo pööras selja, selle ajaga jõudis väike mugul minuni ja jõudis sekundiga mind näost küünistada, juustest kiskuda ja veel jalaga näkku anda.

"Kardo! Ta ei armasta mind, vaid ta tahab mu nägu kasutada ronimispukina," üritasin ma öelda, aga ma ei saanud, sest Marikene üritas ennast mu näo najal püsti ajada ja hoidis peoga mu suust kinni.

"What is love? Baby don't hurt me, don't hurt me, no more!" laulsin ma kurvalt, kui Mari mu näo lahti lasi. "Nüüd on ilmselge, miks selline laul välja mõeldud on! Tal oli kodus laps, kes teda peksab!".

Muidu nii tore laps, aga ainuke miinus on see, et ta lihtsalt teeb mulle kogu aeg haiget. Astub mulle lihtsalt näkku, kui tahab üle ronida. Kui ta seisab ja tahab tagasi istuli minna, siis on hea mu juustest kinni hoida, nagu julgestusnöörist.

Teinekord on lõbus vaadata, kui sügavale silmamuna vahele ta oma peenikest sõrme suruda. Aeg-ajalt haarab ta mu huulest ja kisub seda, siis ninaaugust, siis kõrvadest – ise naerab väga salakavalalt ja korrutab "Atääää, atääääh!".

Eriti jube on see peks siis, kui tal on midagi kõva käes, sest sellega on hoobid mitu korda valusamad.

Mina ei tea ka, kui palju ta üldse mu jutust aru saab. Korrutan kogu aeg, et "Mari, ära tee", aga ta ei paista eriti mõistvat. Samas, kui ma ütlen talle, et ta paneks pepu maha või teeks patsu-patsu, siis ta teeb küll. Aga kui ma palun enda peksmise lõpetada, siis ta ainult naeratab ja jätkab mu piinamist. Kas keegi oskab öelda, mis vanuses tekib lastel üldse arusaam asjadest, mida ta teeb. Millal ta teistele haiget teeb jne? Mis vanuses nad selle lõpetavad?

Päris kehva lugu oleks kui Mari oleks viiene ja ikka inimesi peksaks, endal näol suur naeratus.

Mariann aka Mallukas kirjutab Õhtulehele kaks korda nädalas, kuid rohkem jutukesi ja seiku elust enesest koos lapse, mehe, ämma, viie kassi ja seaga võite te leida aadressil www.mallukas.com.

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
Melle  /   01:16, 19. aug 2014
Mina olen oma pea 2-aastase lapsega teinud nii, et ütlen talle "Ära tee, emme saab ai-ai" ja tõstan ta endast eemale ja kordan seda sama niikaua, kuni laps enam haiget ei tee. Sageli võib juhtuda nii, et laps mingil hetkel ikka kompab piire, siis tuleb talle uuesti selgitada, et haigettegemine ei ole tore. Kui ta nt kätega vehib, olen ka käsi õrnalt, kuid kindlalt kinni hoidnud, silma vaadanud ja öelnud: "Ära tee, emme saab ai-ai".

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis