Elu

Kui hästi tunnevad teineteist muusikutest isa-poeg Ivo ja Robert Linna? (30)

Kais Allkivi, 16. juuli 2014, 07:00
PIISAVALT PRIVAATSUST: «Olen selline lapsevanem, kes ei taha pidevalt tuhnida oma lapse eraelus. Ta on suur mees ja minu meelest oleks kummaline, kui ma kogu aeg küsiks, mis sa eile tegid ja mis homme teed, mida täna sööd jms,» kirjeldab Ivo suhtlust poja Robertiga.  Aldo Luud
Õhtuleht palus juunis 65aastaseks saanud Ivo Linnal ja tema pojal Robert Linnal, kes sellenädalastel juubelikontsertidel koos isaga musitseerib, vastata teineteise kohta käivatele küsimustele ja vastastikku vastuseid kommenteerida. Mõlemad panevad enamasti täppi, kuid vahel ka puusse.

Tõsi, rokkansambli Elephants from Neptune laulja ja kitarrist Robert (30) eksib veidi vähem. "Lapsed tunnevad oma vanemaid ikka paremini kui vanemad oma lapsi," muheleb Iff, kes on poja tabavate vastuste üle meeldivalt üllatunud.

Roberti lemmikpill ja talisman on isalt saadud 50aastane kitarr

Samal teemal

Milline on Roberti lemmikkitarr?

Ivo: Tänapäeval, kus pillide valik on suur ja neid on lihtsam soetada, vahetavad ansamblid laval instrumente, et anda lugudele erinev kõlavärv. Aga ma olen tähele pannud, et ühte poolakustilist Höfneri kitarri mängib Robert esinedes sagedamini kui teisi pille.

Ma tõin selle üle 20 aasta tagasi Saksamaalt. Kohtusin seal ühe eestlasega, kel oli kodus kaks üsna kehvas seisus 60ndatest pärit Höfneri kitarri. Ta andis need mulle nii, et neil ei olnud keeligi peal. Kitarrimeister Kuldar Kalluste puhus pillidele elu sisse ja neist said täiesti korralikud muusikariistad. Mulle tundub, et Robertile meeldivad vanad kitarrid ja lampvõimendid, mis teevad paremat häält kui vahepealsed tehnikaimed.

Roberti kommentaar: See vana Höfner on tõesti mu lemmik. Selle konkreetse pilli vastu oli mul terve lapsepõlv suur aukartus ja kui isa otsustas selle minu kasutada anda, sai sellest minu kaaslane ja talisman.

Mis on Roberti lemmiklugu teie laulude hulgast?

Ivo: Me ei ole sellest väga rääkinud, sest meil on suhteliselt erinev muusikamaitse, kuigi on ka kattuvat. Kui ma mõtlen selle peale, mis muusikat Robert teeb ja kuulab, siis pakun huupi, et "Aeg ei peatu".

Roberti kommentaar: "Aeg ei peatu" on küll suurepärane lugu, aga minu maitse isa repertuaaris langeb ikkagi Rock Hoteli aegadesse, eriti sellesse perioodi, kui torud (puhkpillid – K. A.) ka juures olid.

Ivo: Ma usun, et ta kuulab tõsisemat rokkmuusikat, progerokki. Kindlasti midagi tehnilisemat ja intellektuaalsemat. Kui vanad ansamblid mängu tulevad, siis võib-olla In Sped. Varem kuulas ta hea meelega sellist raskerokiansamblit nagu Synopsis.

Roberti kommentaar: Olen ennegi märganud isa mainimas, et mulle meeldib Synopsis. Ausalt öeldes pole ma seda bändi mitte kunagi kuulanud. Vanadest ansamblitest meeldivad pigem The Doors, Led Zeppelin, Ruja, Black Sabbath jne. In Spe puhul meeldis mulle pigem Riho Sibul. Intellektuaalsust väärtustan ma küll, aga tehnilisuse asemel on kindlasti tähtis hing, sest see on see, mis paneb muusika elama.

Mis on Roberti lemmikraadiojaam?

Ivo: Nii palju, kui mina raadiojaamadest tean, võiks ta kuulata näiteks Raadio Tallinnat, kust tuleb väga palju džässi, ja veel võiks ta kuulata Raadio 2.

Roberti kommentaar: Raadiot ei kuula ma praktiliselt üldse. Kui kästakse, siis võib-olla mingit Raadio 2 õhtuse vööndi saadet. Samas, vahetevahel kuulan öösiti "Ööülikooli".

Kes on Roberti lemmiknaisartist?

Ivo: (Naerab) Väga hea küsimus! Ma pakun välja, et selleks on Ella Fitzgerald. Aga lemmikutega on alati väga keeruline, sest need muutuvad elu jooksul.

Roberti kommentaar: Ella Fitzgeraldiga kahjuks konkreetset sidet pole, Aretha (Franklin – K. A.) oleks võib-olla lähemale läinud, aga olen täiesti nõus sellega, et lemmikud muutuvad ajaga. Seetõttu ei haaku ma pikemalt kellegi laulmisega, vaid otsin alati midagi värsket.

Mis on Roberti lemmikmuusikafestival?

Ivo: Ta on käinud bändiga mitu korda Lätis "Positivusel" ja mulle tundub, et see on neile kõva mulje jätnud. Olen ka aru saanud, et "Roskilde" oleks üks koht, kuhu nad tahaksid minna.

Roberti kommentaar: Peaaegu igal muusikafestivalil, kus ma olen käinud, olen ma ka esinenud. Seega pole mul kunagi olnud tahtmist minna kuskile festarile läbutsema. Pigem mõtlen selle peale, kus bändiga mängida tahaks. "Roskilde" on igal juhul plaanides sees.

Mis on Roberti lemmikspordiala?

Ivo: Tema suur armastus on rulasõit. Mul oli aastaid tagasi hirm, et ta unustab kõik muu ja tegeleb ainult sellega. Ta sõitis hommikust õhtuni rulaga, kukkus ja trikitas ikka edasi. Ta on ka rulavõistlustel käinud. Igapäevaselt tegeleb ta rattasõiduga, ratas ongi tema liiklusvahend. Ma mäletan, et lapsepõlves on ta telerist jälginud kergejõustikku.

Roberti kommentaar: Rulaga sõitsin poisina tõesti palju. See õpetas mulle järjepidevust, keskendumist ja iseseisvust. Kasvatas mind üles. Kergejõustiku vaatamist ma küll ei mäleta. Võib-olla vahtisin lihtsalt, et mida kuradit nad seal kargavad.

Mis oli kooliajal Roberti lemmikõppeaine?

Ivo: Muusika see ei olnud – kooliajal ei näidanud Robert muusika vastu kuigi suurt huvi. Tundub, et humanitaarained olid tema jaoks kergemad kui reaalained, sest keeltega ei ole tal kunagi mingit probleemi olnud. Matemaatika oli tema jaoks ehk keerulisem, aga tal ei olnud kooliga kunagi raskusi. Polnud dramaatilisi hetki, kus vanemad oleks pidanud minema õppenõukogule aru andma, miks poiss ei õpi. Ta oli tubli õpilane, ei teinud ka poppi.

Roberti kommentaar: Muusika huvitas mind, aga mitte selle õppimine. Olen alati hoidnud seda erilisel kohal oma elus. Keeled tõesti istusid mulle ja matemaatika mitte. Popi tegemisest praegu ei räägi.

Mis on Roberti meelispaik, kus end välja lülitada ja akusid laadida?

Ivo: Tema bänd käib tihti Võsul trummari Jon Mikiveri suvekodus. Ka talvel. Minu meelest ei saaks neid käimisi kogu aeg bändilaagriks nimetada, nad lähevad sinna lihtsalt hinge tõmbama. Mulle teeb muidugi väga suurt rõõmu see, kui Robert mulle mõnikord telefonis ütleb, et aega on vähe ja kiirus on peal, aga küll oleks hea, kui leiaks kas või ühe päeva, et tulla Muhusse, kus ma elan. Mul on vaikse kõrvaltvaatajana hea meel, et mu poeg seal olemist naudib. Ta magab senikaua, kuni tahab, sõidab rattaga ringi, jalutab, pildistab. Ta oskab ennast igapäevarutiinist ja kiirustamistest-toimetamistest täiesti välja lülitada. Paari päevaga saab ta selle laengu, mida on sinna otsima tulnud.

Roberti kommentaar: Võsul käime tõesti tihti, seal saame alati hinge tõmmata ja kõigest rääkida. Täpselt sama on Muhus käimisega. Ja täpselt samamoodi on ka emal (Reet Linnal – K. A.) külas käimisega. Äärmiselt oluline on lülitada ennast aeg-ajalt välja harjumuspärasest keskkonnast ja tuletada endale meelde, kes sa tegelikult oled.

Ivo tundis poja üle enim uhkust, kui ülikool läbi sai

Millise muusika Ivo autoga sõites kõige meelsamini mängima paneb?

Robert: Tõenäoliselt valdab autot vaikus. Tema peas on piisavalt muusikat. Ja selleks, et ise muusikat hästi teha ja seda enesele teadvustada, peab aeg-ajalt vaikust kuulama.

Ivo kommentaar: Tal on tuline õigus! Enamikus ongi vaikus.

Mis on Ivo lemmiklugu Elephants from Neptune’i laulude hulgast?

Robert: Kurat seda teab. Tundub, et "Make It Happen" läheb peale, kuigi ma ei oota, et ükski minu lugudest talle peale läheks. Maitse asi. Temapoolse kriitikana on minu jaoks tähtsam pigem laitus kui kiitus.

Ivo kommentaar: Täpselt nii ongi. Ma kuulsin seda lugu nende esituses enne, kui ma esimest plaati kuulasin. Selle laulu puhul oli kohe kindel, et sellest tuleb lööginumber. Ja tuli ka.

Mis on Ivo lemmikraadiojaam?

Robert: Elmar või Kuku. Ma ise raadiot ei kuula ja ma arvan, et enamasti ka tema mitte. Pakun, et kui, siis midagi kodumaist veidi vanemale sihtgrupile – easy listening (kerge kuulamine – K. A.) ja uudised.

Ivo kommentaar: Sellega ta pani mööda. Mina olen Vikerraadio kuulaja. Teen ju Vikerile kaastööd saadetes "Mnemoturniir" ja "Miniturniir". Eks satun kuulama ka muud, kui ma vahel siiski autos raadiojaamu läbi klõpsin.

Mis on Ivo lemmikmuusikafestival?

Robert: Kuna ta on harjunud privaatsusega, siis ta ilmselt ei ole seda tüüpi inimene, kes käiks festivalidel või mõnedel muudel rahvastatud üritustel. Esineb seal, kus parajasti õigeks peab.

Ivo kommentaar: Tal on õigus. Mul on väga terane poiss! Kui sa oled kogu elu kogu aeg viibinud rahvarohketes kohtades ja olnud melu keskel – minu elukutse on seda tinginud –, siis tekibki tunne, et ei mingeid ühiskogunemisi ega festivale enam. Käin hea meelega lihtsalt mõne lemmikartisti kontserdil, kuulan selle ära ja lähen koju.

Kuidas isa sellesse suhtus, kui selgus, et sinu kutsumus on samuti muusika?

Robert: Vähemalt ei läinud pätiks.

Ivo kommentaar: Seda ma armastan ikka ütelda, aga tegelikult küsiks ma: mis saab olla ilusam kui see, et poeg valib sama tee kui isa? See on isale väga suur pai, tunnustus ja au. Vanemad sunnivad lapsi valima ameteid, mida nad pidada ei tahaks. Mina ei sundinud Robertit. Ta ise valis selle tee ja ma olen väga õnnelik.

Las ta elab muusikuelu, tunneb sellest rõõmu ja valu.

See oli mulle üllatus, kui selgus, et poeg teeb bändi, milleks esmalt oli ansambel Kaja (tegutses 2006–2010 – K. A.). Kui ma temalt tookord plaadi sain, siis ma küsisin: "Aga kes teil seal laulab?" Ma ei tundnud oma poega ära! Ma polnud teda lihtsalt laulmas kuulnud.

Mis oli lapsepõlves sinu suurim koerustükk, mis suutis isa kõige rohkem pahandada?

Robert: Eks neid väikseid koerustükke toimus alatasa. Ükskord tegin noolemängu noolega Harri Kõrvitsa trummi naha sisse augu.

Ivo kommentaar: Oh jumal, ausalt öeldes ma ei mäletagi seda. Eks ta tegi neid tempe, nagu kõik lapsed mängulustist teevad. Aga üldiselt on Robert olnud kogu elu väga rahulik, pigem endasse tõmbunud ja sissepoole vaatav inimene. Ta oli ka lapsena vaikne ja tagasihoidlik. Mina küll ei mäleta sellist koerust, mille peale ma oleks vihastanud.

Mis sa arvad, millal on isa sinu üle kõige rohkem uhkust tundnud?

Robert: Kindlasti nüüd, kui ma lõpuks ülikooli lõpetasin (Tallinna ülikooli balti filmi- ja meediakoolis filmikunsti eriala – K. A.)

Ivo kommentaar: Just nimelt! Ta oli vahepeal juba saamas eluaegseks üliõpilaseks ja ma ütlesin talle paar korda, et kui sul kool läbi saab, siis palun võta kogu oma moraalne jõud kokku, helista mulle ja teata, et kool on läbi. Ja tõesti, see kõne tuli sel suvel. Mul oli tunne, et ma tõusen selle peale püsti. See oli tõeliselt uhke tunne: mu poiss lõpetas ülikooli, jõudis oma haridusteel ühe olulise verstapostini. Tubli!

Mis on Ivo lemmikspordiala?

Robert: Minu arust on ta kogu aeg üsna spordikauge inimene olnud. Eks ta vaata sporti pigem siis, kui keegi teine ka vaatab. Ma olen temaga kossu, jalkat ja suusatamist vaadanud, aga seda juhtub harva.

Ivo kommentaar: Selles mõttes ma olengi spordikauge, et ma ei tee sporti. Minu kehaline pingutus tähendab rohkem igasuguseid maal ette tulevaid talutöid. Aga ma vaatan küll sporti, kui käimas on olümpiamängud ja ka mõne ala maailmameistrivõistlused. Minu lemmikud on kergejõustik ja murdmaasuusatamine, nendega üritan ma end kursis hoida.

Mis on Ivo lemmikautomark või -mudel?

Robert: Meie pere kultusauto Škoda Estelle 105 Lux, mis kogu aeg üle kees, õpetas talle kindlasti kannatlikkust ja enesekontrolli, aga ma arvan, et tema jaoks pole ükski mark ega mudel oluline – peaasi et auto töötab ja kannikatel mugav on.

Ivo kommentaar: Väga õige tähelepanek! Ma ei ole autohull, kes tahaks endale üha uusi mudeleid soetada. Ma olen peale selle Škoda näinud valu ja vatti ka igasuguste Žigulidega, mis keeldusid kõige vajalikumal momendil töötamast. Tähtis on see, et auto töötaks ja viiks mu ühest punktist teise, ükskõik mis ilmaga ma autosse istun ja võtit keeran (praegu sõidab ta Honda ­CR-Vga – K. A.).

Kui ma oleks rikkur, ostaks ma omale võib-olla mingi 30ndate aastate pisikese sportauto. 30ndate autodisain oli minu silmis eriliselt ilus. Teine laine oli 50ndad Ameerikas – koletud suured tiibadega laevad.

Mis on Ivo meelispaik, kus end täielikult välja lülitada ja akusid laadida?

Robert: Sada protsenti Muhu. See on tema kodu olnud juba umbes 20 aastat ja sinna on ta oma hinge sisse pannud. Suvel istubki ta kõige parema meelega oma koduõuel.

Ivo kommentaar: Kõik õige.

Ifi juubelikontsertidel kõlavad hittlaulud uues seades

Ivo Linna 65 aasta juubelile pühendatud galakontsertidel kuuleb nii tema tuntumaid laule kui ka juubilari enda lemmikuid – kava on koostanud Iff. Spetsiaalselt nendeks kontsertideks valmivad laiendatud koosseisuga bigbändi seaded paljudele hittlugudele, mille seas on "Julge laul", "Sülita vaid alla tuult", "Aita mööda saata öö", "Laula mu laulu helisev hääl" ja "Aeg ei peatu". Kõlavad ka 1996. aasta eurolaul "Kaelakee hääl" ning Alo Mattiiseni isamaalised laulud.

Ifiga koos esitavad tema lugusid Maarja-Liis Ilus, Ott Lepland, Evelin Võigemast ja Hele Kõrve. Koos isaga musitseerib ka Robert Linna. Esinejaid saadab 12liikmeline ansambel Grand Hotel Antti Kammiste juhtimisel.

Kontserdisari sai alguse eile õhtul Tartu laululaval, ülejäänud kontserdid toimuvad homme Pärnu vallikäärus ja pühapäeval Tallinna lauluväljakul. Ifi suvesse mahub aga ka hulk muid esinemisi.

30 KOMMENTAARI

m
mis 16. märts 2015, 17:37
puutub siia Imbi--jutt onReedast ja tema pojast Iffiga.Poiss on ok. hääl tahab harjutamist----aga Reeda häält ega nägu ei taha küll kuulda ega näha.
k
Kurb! 22. veebruar 2015, 14:47
Noormehel pole kübetki musikaalsust ega häälematerjali.... piinlik vaadata, kuulata. Isa võiks vähemalt tema peale halastada ja öelda, et poeg lõpetak...
(loe edasi)
Loe kõiki (30)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee