Üksikvanem tegutseb

Üksikvanema blogi: ei tegutse eksi selja taga! (5)

Gätlin, 14. juuli 2014, 19:43
 PantherMedia / Scanpix
Hakkasin ühe kommentaari peale sügavalt naerma. Lause siis selline: "Mind imestab, et ta on endale kindlaks jäänud."

Ma ei saa täpselt aru, miks ma ei peaks endas kindel olema. Jah, ma olen kindel, et soovin oma kahte last üksi kasvatada. Jah, ma olen kindel, et saan üksinda täiesti hästi hakkama. Ning jah, ma olen kindel, et minu endine mees teab minu tegemistest seoses blogi kirjutamisega.

Samal teemal

Minu eks külastas meid lastekaitsepäeval, õigemini käisime koos veidi lastega kesklinna uudistamas ja pargis. Omavahel suhtlesime väga vähe, rohkem olime keskendunud lastele, tegin ka ühe pilti tütre jaoks. Tegelikult oli üpris naljakas suurt meest mööda parki lapse järel jooksmas näha ja neid koos kiikumas.

Rääkisin talle blogist ja ühest teisest kommentaarist, mis silma jäi, kuid sellega asi piirdus. Ta kirjutas mulle:

Leidsin pika otsimise peale su blogi üles lehest. Ära heida meelt ja jätka. Tee järgmine artikkel näiteks lastekaitsepäevast ja lisa mind sisse. Lisa põnevust ja särtsu oma lugudesse. Tee proovi ja sa näed, kuidas igavleval jobul pole millegi üle nuriseda enam. Ära sellepärast muretse, et keegi minuga ühendust võtab. Ma ei viitsiks selle jamaga tegeleda. Lihtsalt ära heida meelt. Iga algus on raske. Leia katsetamise käigus üles sõnavara, lause ehitus, vms, mis lugejale meeldib. Sul on selline pealkiri blogil, mis kutsub paljusid lugema ja paku neile siis lugemist...

Miks ma sellest kirjutan? Ma ei taha jätta inimestele muljet, nagu tegutsen oma eksi selja taga ning kavatsen teda poriga loopida. Ausalt ei kavatse, küsisin ka luba tema arvamuse avaldamiseks. See, mis meie vahel kunagi juhtus, et rajad lahku läksid, ei ole kellegi asi.

Ma tean ka, et minu eks tahaks ise last kasvatada hea meelega. Kindlasti teeks see mingil määral ka tema elu lihtsamaks.

Ta käib nii palju külas kui saab, vahel käin talle pinda, et pingutaks selles osas vähe rohkem. Ka suuremaid otsuseid olen temaga siiski arutanud. Lasteaed, kuhu laps sügisest läheb, on meie ühine valik. Jah, valik piirdus küll ainult minu elukoha järgsete lasteaedadega, aga hea, et mõlemad olime selles osas juba varem kokku leppinud.

Ma olen ka mõelnud, et peaks lapse isale kasvatada andma. See oli hulk aega tagasi ja kõigest mõte. Mõtlesin seda siis, kui teist last ootama jäin. Aga üks inimene ütles mulle, et sama hästi oleks võinud aborti teha, mis vahet sel siis on, et kas annan lapse ära või teen aborti. Ja tegelikult ei olnudki vahet.

Aborti ma ei teinud, polnud südant seda teha. Ja juba paljas mõte anda ära laps, keda ma olin kõndima õpetanud, igale perearsti vastuvõtule viinud, näinud iga hammast, mis igemest kerkis, tundus lihtsalt nii ebaõiglane.

Mu lapsed on mu kaks silmarõõmu. Tänu neile ma õppisin kahe jalga maa peal olema, enesekindel ja väga palju muud, mida ma enne ei teadnud. Eriti just iseenda kohta.

5 KOMMENTAARI

s
Sellise ilu peale 19. juuli 2014, 20:38
tuleb varsti pill.
Teie lahkuminekul oli põhjus, see ei ole kadunud. Varem või hiljem lööb see reaalsus teid "sõpruse" tsoonist välja, samasse ko...
(loe edasi)
e
.
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee