2
fotot

Probolingos kohtusime perekonnaga, kes korjas meid keset pimedat linna üles. Lahkete jaavalaste kombel pakkusid nad öömaja mulle, Jany'le (Mehhiko) ja Dorea'le (Slovakkia). Citra, Arjavin ning nende kuueaastane poeg Artjavin elavad väikeses 4-toalises majakeses, kus vaevalt ruumi neile endilegi. Piinlik oli nende lahkust ära kasutada. Nende jaoks oli täiesti loomulik ja normaalne oma magamistuba kontvõõrastele ränduritele loovutada. Justkui sellest juba vähe poleks olnud, valmistas pereema enne südaööd korraliku õhtusöögi.

08/07/2014

Ärkasime koos majarahvaga kell 6.50. Citra serveeris meile riisi köögiviljadega. Mõni tund hiljem jätsime perekonna ning oma kalli sõbra Doraga hüvasti. Dora teekond jätkus teises suunas. Ta sõitis rongiga tagasi Jogjasse, et sealt edasi Kalimantani (Borneo) saarele Rainbow festivalile seilata.

Meie Janiga sõitsime minibussiga peateele, kust jätkasime möödunud õhtul pooleli jäänud hääletamist Banjuwangi sadama suunas. Möödus pea 15 minutut kui suurveok meid peale võttis. Rekkajuhid Om Eri ja Om Eman (vanused 25 ja 28), nägid välja nagu tüüpilised Bali surfi-instruktorid, kes on viimased kolm päeva pidutsenud. Meie rõõmuks selgus, et see mitme tonnine last Honda motorollereid, tuli neil transportida Lomboki saarele, kuhu meiegi teel olime.

Vana tõde, et hääletamine on hea keelepraktika, ei pidanud seekord vett. Maikades roolikeerajad olid kuidagi eriti sõnaahtad. Peale "Tere-mis-su-nimi-on ja kust-sa-pärit-oled" poole tunnist vestlust, vaatasime neljakesi krõllsilmselt mööduvaid palmipuid.

See hüpnootiline puudeloendamine pani mind tundma, et kaks päeva tagasi külastatud Bromo vulkaani rasked energiad vajasid väljamagamist. Järgmised 24 tundi ei koosnenudki paljust muust (loe: kinnisilmi toolil nihelemist), kõrvulukustavast diskomuusikast ja (riisi) söömisest.

440 km istumist andis endast tunda kontides, kaelasoontes kui ka tagumikes. Kui füüsiline valu kõrvale jätta, tuli tõdeda, et õnn (mida me mingil hetkel hakkasime oma hea sõbra nime järgi Hendraks nimetama), oli meid saatnud igal sammul.

Ühel hetkel avastasime, et isegi praamipiletite eest ei olnud me midagi maksnud. Bagus! Nüüd tuli vaid loota, et leiame üles ka mu sõbra venna, kes meid enda juurde öömajale lubas võtta.

Praamilt maha sõites olid rekkapoisid kui uuesti sündinud. Näis, et öine praamisõit andis neile võimaluse horisontaalasendis end välja puhata. Raske hõbedase kaelakeega Om Eri pakkus välja, et võiksime hommikukohvile minna.

Istusime maha sadamalähistel asuvas warungis (kohvikus), mis polnudki väga warungi moodi, pigem oli keegi keset hoovi kohvilaua paigutanud, sinna paar praetud tempe- ja tofuliistakut laotanud ning paar plastikpinki selle ümber asetanud.

Samas miks mitte? Oled kodus, laod põrandaplaate, aeg-ajalt keedad rekkameestele teevett ja räägid külauudiseid. Kui rekkajuhtidel on hea, siis kõigil on hea.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis