PIDU LÄBI: Jalgpalli MM-finaalturniiri tarbeks valmistatud pall Brazuca tegi tööd ausalt ja tublisti – lendas sageli võrku ja erinevalt eelkäijatest ei kippunud õhus vigurdama. Fännid olid pakutud vaatemänguga igatahes väga rahul. (VANDERLEI ALMEIDA)

2014. aasta jalgpalli MM on lõppenud. See oli suurepärane pidu, mis peeti Brasiilias, aga kus lustis terve maailm. Taas sai tõestatud, et jalgpalli MMist paremat leiutist ilmast ei leia. Aga ka kõige paremat asja annab veidi tuunida. Anname natuke nõu.

Täiendavad abikohtunikud. Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) president Sepp Blatter peab möönma, et tema ametikohta ihaldaval Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) juhil Michel Platinil on õigus – täiendavad abikohtunikud otsajoonte taga muudavad vilepartii täpsemaks ning Euroopas kasutatav kuue kohtuniku süsteem tuleks üle võtta ka muu maailma tippmängudes.

Nende puudumine võimaldab mängijatel karistusalas rohkem sigatseda – vastast särgist kinni hoida, viga teeselda jms – ning MM-tiitel on niivõrd magus auhind, et pahategude ees ei kohkuta. Samuti võimaldaks täiendavate abikohtunike olemasolu lipumeestel keskenduda suluseisu fikseerimisele. Euroopa praktika tõestab, et suluseisu fikseerimine muutub tunduvalt täpsemaks, kui abikohtunik ei pea mõtlema peakohtuniku aitamisele muudes küsimustes.

Kindlasti ei mööna Blatter kuue kohtuniku süsteemi eeliseid enne 2015. aasta FIFA presidendivalimisi, sest nii tunnustaks ta avalikult Platini'd. Järgmist MMi silmas pidades on šansid siiski arvestatavad. Kindlasti ei täitu aga igati mõistlik soov, et kaoks piirang, mille järgi saab ühest riigist MMile määrata vaid ühe kohtunikebrigaadi. Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia ressurss on rikkalik. Maailma parimad jalgpallurid väärivad maailma parimaid kohtunikke.

Viimase mõttega haakub nõudmine, et MMile pääsenud kohtunike määramisel tuleb eelkõige arvestada nende taset, mitte geograafiat. Pronksimängus nähtud Alžeeria vilemehe fiasko taustal on arulage, et Howard Webb sai MMil vilistada vaid kahte mängu.

Paindlikkus maailmajagude kvootides. 2006., 2010. ja 2014. aasta MMide valiksarjas määrati Euroopale 13, Aafrikale 5, Lõuna-Ameerikale 4,5, Aasiale 4,5, Põhja-Ameerikale 3,5 ja Okeaaniale 0,5 kohta (pool kohta tähendas pääset kontinentidevahelisse play-off 'i, mille võitja pääses finaalturniirile). Neile 31-le kohale lisandus MMi korraldaja automaatpääse.

2006 ja 2010 MMide järel kohtade jaotust ümber ei vaadatud, millega säästeti mõlemal puhul kehvasti esinenud Aafrikat. 2014 puhul tuleks seda teha. Mitte põhjusel, et nüüd pole põhjust Aafrika kallale minna, vaid vett segamise läbi kirkamaks muuta.

Aasia esines lõppenud MMil väga halvasti. Ükski koondis ei pääsenud 16 sekka, nelja peale ei võidetud ainsatki kohtumist. Nende kvooti tuleks 4,5 pealt vähendada 3,5le ning anda 0,5 kohta juurde nii Põhja-Ameerikale kui ka Lõuna-Ameerikale, kes mõlemad olid suurepärased (vastavalt neljast esindajast kolm ja kuuest viis 1/8-finaalis). Ning kui Aasia mängib 2018 paremini, saavad nad pool või terve koha ebaõnnestujate arvelt tagasi.

Võistlus maksimaalselt õiglaseks. 1998. aastal toimunud laienemine 32 osavõtjani muutis võistluse meeldivalt kargeks – igast alagrupist kaks paremat edasi, kaks kehvemat koju. Ei mingit kolmandaks jäänute võrdlemist, mida näeme paraku EMil 2016. Aga MMi võistlussüsteem saaks olla praegusest veel ausam.

Kui on arusaadav, et kõige enam puhkeaega saab võõrustajat sisaldav A-alagrupp, siis lisaeeliste andmine on põhjendamatu – miks toimus B-alagrupi viimane voor varem ning andis Aalagrupi satsidele võimaluse vastast valida? See pole ilus. Ning poolfinaalid võiks ikkagi samal päeval pidada, et tagada finalistidele võrdne taastumisaeg.

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
Margus  /   10:22, 22. juuli 2014
Ei kujuta küll ette, et Holland, kvalifitseerudes MM finaalturniirile, läheks 2018 Venemaale mängima.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis