RÜÜTLID: Alari Roosipuu ja Jaanus Vapper Lonkava Hundi Kojast. Foto: LAURA OKS
Merili Mihkelsaar 12. juuli 2014 08:00
Vihinal raiuvad mõõgad läbi õhu, kõlksuvad vastu üksteist või kolisevad vastu kilpe. Keskajal lõppeks see võitlus ühe mehe langemisega, tänapäeval võib saada sinika. Muide, löök vastu kiivrit on meeste sõnul kõige ohutum.

Pühapäevani kestvatel Tallinna keskaja päevadel näitab klubi Lonkava Hundi Koda Niguliste kiriku kõrval 14. sajandi esimese poole elu.

Kohal on mõõgavõitlejad ja käsitöölised. Klubisse kuulujate meelest on oluline näidata seda, mida ajalooõpik ei õpeta, ehkki päris ehedat pilti möödakäijad ei saa.

"Tänapäevase taaskehastamise eripära on see, et kehastatakse tavaliselt keskaja kõrgemat keskklassi või aadlikke, kelle seas on kõrgemad kaupmehed ja käsitöölised," ütleb klubiga algusest peale seotud Jaanus Vapper.

Vaeseid talupoegi nende hulgas eriti ei näe ning seega ei anta edasi täpset toonast ühiskonnakorraldust.

Mõõgavõitleja Alari Roosipuu varustusse kuuluvad kiiver, rõngassärk ja metallist põlvekaitsmed, mida keskaegne vaesem võitleja või talupoeg endale lubada ei saanud. Kogu sõjavarustus umbes 20 kg.

Koos muude turvistega teeb see sõdalase üsna haavamatuks. Kuid põnev hobi ei ole sugugi odav, Roosipuu sõnul maksab kogu varustus umbes 1000 eurot. Samuti võtab sõdalaseks kehastumine üsna palju aega. Treenitakse igal nädalal.

Elu ja surma peale tänapäeval ei võidelda. Lubatud ei ole torked ning näiteks käe- ja jalalabade vigastamine. Reeglite suhtes on leitud tasakaal, mis sobib Eestile ja Baltimaadele.

Suur erinevus reeglites on ida ja lääne vahel. Ida pool on võitlus tavaliselt brutaalsem. Läänes ja Skandinaavias efekti peale üles ehitatud.

Suuremaid vigastusi mõõgavõitlejatel klubis ette tulnud ei ole. Sinikaid ja väiksemaid haavu saadakse küll, kuid need ei vääri mainimist.

Nii palju kui võimalik, püüavad klubi liikmed teha kõik ise. Liikmetel, kelle amet ulatub insenerist õpetajani, on mingi oskus olemas. Õmmelda oskab iga liige.

Teadmisi saadakse peamiselt ajaloolistest tekstidest. Kõigepealt peab aga tundma piisavalt tausta, et õige asi tekstidest välja lugeda. Keskajal ei nämmutatud kõike üksipulgi lahti, vaid kirja pandud õpetustes anti juurde uusi nippe.

"Näiteks on keskaegses kokaraamatus antud teatud komponendid taina tegemiseks, ning juurde on öeldud, et edasi tee valmis taigen, mis on hea. Seega tuleb ise teada, kuidas taina tegemine käib," räägib klubis keskaegse rõivastusega tegelev Katrin Koch-Maasing.