4
fotot
TRIUMF: Toona verinoore baleriini Helmi Puuri 1954. aasta debüüti «Luikede järves» Odette-Ottilie rollis iseloomustab hästi ütlus «tuli, nägi ja võitis». Printsi osas astus üles Artur Koit. (Rahvusarhiiv)

Habras balletihaldjas Helmi Puur jääb tuttavaile meelde südamlikkuse ja tütarlapseliku naeratusega

"Kui Helmi oli viis aastat tuberkuloosi tõttu teatrist eemal olnud ning 1965. aastal balleti "Romeo ja Julia" esietendusel taas lavale ilmus, tõusis kogu rahvas saalis püsti ja orkester katkestas mängimise. Inimesed nutsid rõõmust," meenutab Ülle Ulla, Helmi Puuri balletikooli klassiõde, kolleeg ja eluaegne sõbranna.

Pühapäeval 80aastasena meie seast lahkunud priimabaleriin ja repetiitor Helmi Puur jäi elu lõpuni lähedaseks tüdrukutega, kellega koos ta 1944. aastal Estonia teatri laste balletistuudios esimesi balletisamme tegema hakkas, kellest said tema klassiõed 1946. aastal asutatud Tallinna balletikoolis ja hiljem kolleegid Estonia teatris. Ikka saadi kokku üksteise sünnipäevadel.

Iraida Generalovat pole juba 2005. aastast. Seitsmepealisest seltskonnast on nüüd alles jäänud viis: Aime Leis, Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe Tamm ja Ülle Ulla.

"Kurbus, mis nüüd on saabunud, on valus. Väga valus," ohkab Ulla.

"Me suhtlesime kogu aeg. Ma olin tema juures veel nädal aega tagasi. Hoidsin teda, paitasin ta kätt. Aga ta ei kontakteerunud üldse, kuni ma ütlesin, et hakkan nüüd ära minema. Siis ütles ta kaks korda: ära mine ära, " räägib Ulla murtud häälega.

Plikapõlves liitis neid ühine raskuste trotsimine.

"Kasvasime sõjajärgses viletsuses. Isadeta. Kodudeta. Ja meil oli väga raske koolipõlv," ütleb Ulla. Kui praegu saab balletikoolis õppida ka üldaineid, siis nemad pidid iga päev käima kahes koolis – hommikul tavakeskkoolis, pärastlõunal balletitundides.

"Meil polnud kunagi aega lihtsalt koos kohvikusse minna. Me ei saanud kusagilt puududa ja pidime hästi õppima, muidu poleks keskkooli poolt lubatud meil balletti õppida."

Erinevalt teistest õppis Puur viimased kaks aastat Leningradis Vaganova-nimelises balletiakadeemias. Kui ta 1953. aastal Eestisse naasis, valis Estonias Tšaikovski "Luikede järve" lavastanud Vladimir Burmeister ta peaossa, Odette-Ottilie rolli.

"Esietendus haaras publiku jäägitult. Helmi sai tuntuks ja võitis kõigi armastuse. Kõigist Eestimaa nurkadest sõideti suurte autobussidega kokku, et seda imet näha," meenutab Ulla.

"Helmi iseloomu headus ja õrn habras naiselikkus kandus üle rambi publikuni. Tema tants mõjus haldja suudlusena. See oli balleti triumf," õhkab ta.

Vahepeal kimbutanud seljavigastuse kiuste jõudis Puur kaasa teha veel kaheksas balletis, kuni haigestus 1960. aastal tuberkuloosi.

Ta seljatas viis aastat kestnud võitluse haigusega ja astus ovatsioonide saatel lavale Juliana. Paraku tuli tal seljahaiguse tõttu peagi jäädavalt tantsimisest loobuda.

Veel sajandivahetuseni aitas Puur repetiitorina järeltulevate põlvede balletitantsijatel rollidesse sisse elada. Viimased kümmekond aastat pistis ta aga rinda kehva tervisega. Mullu veebruaris kaotas ta kirjanikust abikaasa Heino Kiige. Helmi Puuri jäävad leinama pojad Jaan ja Paavo.

Hüvastijätt ja ärasaatmine on täna kell 16.30 Tallinnas Jaani kirikus.

Dmitri Hartšenko: Helmi säras laval veel 76aastaseltki

"Kui ma Helmile mõtlen, siis esimene pilt, mis mul silme ette tuleb, on tema tütarlapselik ja meeletult veetlev naeratus, mis püsis tema näol kuni viimaste päevadeni. Olen teda näinud erinevates tujudes: natuke kurva ja solvununa, nõudliku ja häirituna. Aga Helmi tõeline ilme, mida ta suurema osa ajast kandis, oli nooruslik ja tohutult heatahtlik naeratus," räägib heldinult koreograaf-lavastaja Dmitri Hartšenko (42), kes tundis Helmi Puuri 1990. aastast, kui ta balletikooli lõpetas ja Estonia teatrisse tööle läks.

"Nende 14 aasta jooksul, mis ma Estonias tantsisin, valmistasin ma nii mõndagi rolli ette koos Helmiga – näiteks Mercutio "Romeos ja Julias", Hans "Giselle’is" ja kuri haldjas Carabosse "Uinuvas kaunitaris"," loetleb Hartšenko.

"Kuna Helmi tantsis hoopis teisel ajastul, oli mul võimalus esitada talle erialaseid küsimusi selle kohta, mismoodi asjad varem toimisid. Kord näiteks pärisin ma Helmi käest, mismoodi nägi välja baleriinitrikoo, kui lükrat veel ei olnud. Ta rääkis, et need olid puuvillased, vöökohale pandi kummi, pliiats lõigati pooleks ja kumm keerati selle ümber pingule," jutustab koreograaf.

Ühtlasi on Harchenko viimane lavastaja, kes tegi Helmi Puuriga koostööd kui artistiga. 2010. aastal lavastas ta Tallinna Tantsuteatris etenduse "Vestlus Luigega", kus endised legendaarsed "Luikede järve" luiged Helmi Puur ja Kaie Kõrb astusid üles kõrvuti noorte tantsijatega.

"Ma olin kindlal veendumusel, et baleriin, kes on korra luike tantsinud, jääb igavesti luigeks. Helmi vaid kinnitas seda lavale astudes. Pärast esietendust tuli minu juurde praegune Eesti Rahvusballeti esitantsija Eve Andre ja ütles, et ta hakkas nutma, niipea kui Helmi lavale tuli ja kätega paar liigutust tegi," räägib Hartšenko.

"Helmi oli siis 76aastane. Kui ma talle selle ettepaneku tegin, ei saanud ta väga pikalt aru, millest ma räägin. "Kas sa ei mäleta, kui vana ma olen?" küsis ta.

Vastasin, et vanus ei loe. Talle tegi see meeletult nalja. Loomulikult ei olnud juttu keerulistest tantsuliigutustest. Ta tegi mõned tantsusammud siia ja sinna, kätega port de bras’sid, aga laval toimus midagi erilist, lummavat ja kordumatut," kirjeldab Hartšenko Puuri rolli.

Kaie Kõrb: Helmi ütles alati "näpukene" ja "jalakene"

"Helmi õpetas mulle seda, et kõik peab olema täiuslik. Tegin temaga näiteks proovi ära ja tundsin ise, et kõik on väga hästi, aga tema ütles, et see peakene oleks tegelikult ikkagi pidanud olema teises asendis, see jalakene ei olnud päris nii väljapoole, kui pidi olema, ja vaat see näpukene oli täiesti valesti," räägib pikki aastaid Estonias Helmi Puuri käe all etendusteks valmistunud endine priimabaleriin Kaie Kõrb (53) pisut muheldes.

"Helmi ütleski alati "peakene", "näpukene" ja "jalakene"," märgib ta.

Kõrbi sõnul iseloomustas Puuri ka ülim kannatlikkus ja rahu.

"Minu partneril ja abikaasal Viestursil (Jansons – K. A.), kes sai temaga samuti mitmeid aastaid töötada, ei olnud jalalabad kõige paremad. Helmi ei jätnud enne järele, kui tema pideva rääkimise resultaat juba väga nähtav oli. Viesturs meenutab Helmit alati väga heade sõnadega just sellepärast, et ta mäletab, kui raske oli neid vigu parandada, aga kui hea tulemus sellel oli," avaldab Kõrb.

Oma rahuga suutnud Puur nakatada teisigi enda ümber: "On hetki, kus partnerid omavahel riidu lähevad. Ka minul on partneritega proovisaalis selliseid hetki olnud. Helmi oli alati see inimene, kes need situatsioonid lahendas.

Ma mäletan hästi, et kui Tiitki (Härm, endine Estonia teatri balletijuht – K. A.) vahel saalist välja lendas, siis Helmi läks temaga rääkima ja kõik lahenes. Ta oli eriliselt soe ja hingeline inimene. See soojus, mis temast edasi kandus, on miski, mida ei saa raamatust õppida."

Elena Poznjak-Kõlar: "Helmi oli mulle absoluutne eeskuju!"

"Kui südamlikult ta proovi tegi! Nii palju, kui ma tean, ei ole ta kunagi proovides karjunud. Mina näiteks nii ei suuda, ma tõstan ikka häält ja lähen vahel ehk liigagi emotsionaalseks. Aga tema suutis säilitada vähemalt välise rahu ja jäi ikka vaikse tooni juurde. Rahulikult pani ta paika ka kõige peenemad nüansid," ütleb imetlevalt Vanemuise tantsu- ja balletikooli juhataja Elena Poznjak-Kõlar (77).

"Helmi Puur oli mulle lapsena absoluutne eeskuju!" kinnitab endine Vanemuise priimabaleriin, kes õppis Tallinna balletikoolis Puurist kaks klassi tagapool. "Vladimir Burmeister oli nõus Estonias "Luikede järve" lavastama ainult Helmi Puuriga ja ta oskas tõesti täiuslikult tunnetada Helmi natuuri sügavust ja tema erilist lüürilist annet. Balletikooli õpilased vaatasid kõik vaimustusega "Luikede järve" proove. See oli väga muljetavaldav kogemus," meenutab Poznjak-Kõlar.

"Helmile sobis äärmiselt hästi Giselle’i roll, mis on väga lüürilis-romantiline. Ta oli ka võrratu Julia. Ma arvan, et ta oli väga tugev lüürilise artisti eeskuju, kuid ta oskas laval näidata ka tugevat, jõulist isiksust," leiab Poznjak-Kõlar.

Ta lisab: "Helmi oli alati väga siiras – nii balletis kui ka elus. Temaga oli ikka väga meeldiv kohtuda, juttu rääkida ja probleemide üle arutleda."

Ago-Endrik Kerge: usaldasin Helmi oma rahaasju ajama

"Läksin 1951. aastal Leningradi Vaganova-nimelisse balletiakadeemiasse, kus ka Helmi õppis. Mina olin väike poiss, 12aastane. Tema oli juba neiu. Aga kuidagi sain ma temaga juba siis väga lähedaseks. Ta hoolitses minu eest ja käis näiteks mulle emalt saabunud rahakaarti rahaks vahetamas, sest ma ise olin liiga väike, et seda teha. Kirjutasin volikirja, et ma usaldan Helmi Puuri minule saabunud raha välja võtma," meenutab näitleja ja lavastaja ning endine balletisolist Ago-Endrik Kerge (75) esimest lapsepõlvekokkupuudet Helmi Puuriga.

"Kuna meil mõlemal oli väga suur huvi muuseumides käia, siis kolasime me kahekesi näiteks Ermitaažis ja Vene muuseumis," lisab Kerge, kes jõudis õppida Puuriga samas koolis kaks õppeaastat, kuni too lõpetas.

Hiljem olid nad Estonia teatris lavapartnerid. Nende koostöö pärliks on kahtlemata "Romeo ja Julia" – lavastus, millega vahepeal terviseprobleemide tõttu teatrist eemal olnud Puur publiku ette naasis.

"Huvitav on see, et proovid toimusid toonases Leningradis. Kuulus Vene baleriin ja repetiitor Alla Šelest valmistas teda etenduse jaoks ette. Mina olin samaaegselt seotud elu esimese filmiga "Supernoova". Teinekord sõitsin hommikul lennukiga Leningradi, tegin Helmiga proovi, lendasin pärast proovi Tallinna tagasi, tegin filmivõtted ära ja sõitsin õhtul rongiga taas Leningradi," meenutab Kerge.

"Järgmine kokkupuude temaga oli 1971. aastal. Helmi oli mulle repetiitoriks, et viia mind sisse Enn Suve lavastatud "Carmenisse". Sel perioodil tajusin ma esimest korda elus, kuidas tuleks rolli analüüsida, miks teha midagi just nii või naa," avaldab Kerge, et juba enne lavakunstikateedrisse astumist ja sõnateatris tööleasumist sai ta näitlejakooli Helmi Puurilt.

Jaga artiklit

6 kommentaari

A
armas  /   21:53, 12. juuli 2014
väga armas Helmi Puur ja mitte vähem armas Ülle Ulla. Sügav kaastunne Üllele. Olen suur balletiaustaja.
V
vaataja  /   17:46, 12. juuli 2014
Eile õhtul oli Helmi Puuri meenutuseks Urmas Oti tehtud 1995 aasta saade ja peale seda näitas dok. filmi.Oma lapsepõlevest meenub ka, et ikka kui balletist räägiti siis alati mainiti Helmi Puuri talenti ja lühikest kuid kirgast tähelendu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis