«Ma sain sisse teisel katsel. Esimesel korral ei praagitud mind kohe välja, jõudsin päris lõppu. See oli kasulik, sain kaks aastat juurde. Muidu oleksin lavakunstikoolis päris laps olnud.» (MARI LUUD)

"Ma küll ei tunne endas mingit vastupandamatut soovi või igatsust Hamletit mängida," ütleb Vanemuise teatri näitleja Margus Jaanovits (43). Naeratab ja lisab: "Shakespeare’i "Hamletis" on tegelasi, keda ma mängiksin parema meelega kui Hamletit."

Kakskümmend aastat tagasi oli Margus Jaanovits noor näitleja, kes otse lavakunstikoolist Tartu Vanemuise lavale tuhises. "Ligi veerand sajandit on pikk aeg," kõneleb Margus. "Ega muidu ju seda tunne, kui peeglisse vaadates. Aastad lähevad ja füüsis vananeb, aga ma ise küll ei tunne, et saan homme 44."

Kui sa oled olnud 20 aastat ühes teatris, siis ma kujutan ette, et oled vahepeal mõelnud ka mujale minna.

Mul on tekkinud neid tundeid, et läheks üldse ära. See on nii pikk aeg! Selle sees on ka hetki, kui olin nullis või augus. Siis mõtled ju igasuguseid asju, aga siis on jälle tulnud sellist tööd, mis on mind kui näitlejat hoidnud. Repertuaariteatri eelis on see, et kui oled näitlejana vähegi tegija, saad sellist tööd ka, mis midagi hingele pakub. Olen mõelnud, et kui end teatrist lahti võtaksin, peaksin tõenäoliselt väga palju jama tegema.

Mina ei saa kurta. Ma ei ole istunud silmad vees ja ilma tööta. Sel juhul oleksin juba ammu ära läinud.

Minu jaoks oleks hooajal kaks head osa teha hea koormus. Üks sügishooajal, teine talvel. Lisaks siis repertuaar juurde.

Kui suur su koormus iga kuu on?

Ma ei oska täpselt öelda, aga tuleb 15 etenduse kanti. See on kõva keskmine.

See tähendab, et 15 õhtut kuus su abikaasa Maarja ja tütar Hanna Brigita sind kodus ei näe.

Nii see on. Pere on ka aru saanud, et mida lähemale esietenduspäev tuleb, seda kummalisemaks ma lähen. Ma jään kodus vaiksemaks, muidu olen lõbus. Argised asjad hakkavad siis häirima.

Vanad näitlejad mainivad, et koledaim päev on esietenduspäev. Kuidas sinuga on?

Kui see, et kõik meesnäitlejad tahaksid justkui Hamletit mängida, on müüt, siis see, et esietenduspäev on raske – see ei ole müüt. Esikad ei ole kõige meeldivamad. Mina ei tea, mis jama see on. Tegelikult võiks ju mõelda, et see läheb aastatega üle, aga see läheb hullemaks. Tekib mingi imelik seisund ja raudmehi, kellel on esietendusest ükskõik, ei ole ma eriti kohanud.

Küsimus on ilmselt selles, et pikalt proovi teinuna ei oska näitleja esietendus-

ootusega tol päeval midagi peale hakata.

Teinekord on hea, kui on kiireks läinud ja teed samal hommikul tehnilist proovi. Siis mõtled muu asja peale. Terve see imelik päev oled nagu vati sees. Eks oleneb ka sellest, kuhu sa prooviprotsessi käigus jõudnud oled. Kuid igal juhul on see teistmoodi päev.

Kas sa näitlejaks õppima minnes arvestasid sellega, et su tulevane elustiil on veidi kummaline?

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis selle peale ma ei mõelnud üldse. Pere peale ma raudselt ei mõelnud, kui ma lavakunstikooli läksin. Eks ettekujutus, mida ma õppima lähen, oli teine kui reaalsus. Arvan, et mul oli – nagu noorel inimesel ikka – natuke idealistlik ettekujutus: teeme teatrit ja olek on tõstetud maast lahti. Tegelikult on teater hulga töisem.

Proosalisem?

Jah, aga ega need hetked, kui oled maast tõstetud, kuhugi kao. Muidu seda tööd ei teeks. Ma ei võtnud noorena teatrit üldse nii väga tõsiselt. See oli noorusega kaasnev uljus, et täna teeme! Kui ma olin noor näitleja, ütlesid vanemad näitlejad, et see läheb kogu aeg hullemaks. Iga tööd teatris alustad ju nullist. Sa võid ju tõmmata lahti sahtli number viis, võtta sealt mingi oma värgi ja eks seda tulebki vahel teha. Aga kogu aeg midagi uut pakkuda ongi keeruline.

Kuid ma arvan, et on mingi latt, millest allapoole ei tohi minna. Kui sa oled näiteks kõrgushüppes kahe meetri mees, siis oled sa kahe meetri mees ja 1,95 on sinu jaoks juba halb tulemus. Üle kahe meetri on alati väga keeruline hüpata. See nõuab pingutust ja teatud asjade kokkukõlksumist. Teatritöös nimetatakse neid hetki jumalikeks sähvatusteks. Need hetked on nii paljudes väikestes asjades kinni! Samas on põnev – ega sa ju kunagi tea, kui hakkad uut tööd tegema, kuhu see lõpuks välja jõuab. See ei ole enam nii nagu vanasti, et Kaarel Karm tuli proovi ja tal oli roll valmis. See aeg on pöördumatult möödas.

Oletan, et kui sa uut rolli õpid, siis sa vaevalt oma peret sellega kurnad. Või on tõesti nii, et kiusad neid uure rolliga kuu aega järjest?

Ei, töö uue rolliga käib kodus siis, kui pere juba magab. Siis vaatan rahulikult üle. Või siis töötan sellega hommikul, kui teised on juba läinud.

Samas on su abikaasa Maarja ju endine teatriinimene. Su tütar on ju ka paljudes lavastustes kaasa teinud. Järelikult teavad nad väga hästi, millist tööd sa teed.

Nad saavad sellest aru. Tütre lavaleminek tuli juhuslikult. Vahepeal vaatasin, et ta mängib laval tihemini kui mõni Vanemuise näitleja. Ega ma ei soovita, et ta lavakunstikooli läheks.

Miks?

See ei ole maailma kõige lihtsam amet. Oma lapsele tahad ikka kindlamat elukutset. See kehtib eriti naisnäitlejate puhul.

Sa tahad öelda, et naisnäitlejal on keerulisem kui meesnäitlejal?

Kui sa vaatad dramaturgiat, siis on naisnäitlejal vähem rolle kui meesnäitlejal. Eks mu tütrel on aega mõelda ja eks tal mingi kirg teatri vastu on, seda ei saa salata. Aga tänapäeval on nii palju võimalusi, et neid omadusi, mis tal on, saab ka muudel aladel ära kasutada. Õnneks ei pea praegu veel otsustama.

Sul endal läks lavakunstikooli astumine lihtsalt?

Mis ta nüüd lihtsalt läks? Ma sain sisse teisel katsel. Esimesel korral ei praagitud mind kohe välja, jõudsin päris lõppu. See oli kasulik, sain kaks aastat juurde. Muidu oleksin lavakunstikoolis päris laps olnud. Inimese küpsemise astmed on erinevad. Ma olin ju poisike.

Sina läksid lavakunstikooli Türilt, tähtsaid kooliteatreid sinu seljataga ei olnud. Mõneti läksid sa täiesti võõrasse maailma.

Absoluutselt. Kui öeldi ülesandeks "etüüd", siis mingid kooliteatrist tulnud vennad teadsid, aga mina pidin küsima, mis asi see on. Selgitati, et see on sõnadeta väljendumine. Ütlesin selle peale "ahah"! Mis mul muud öelda oli. Ei taha ju päris turaka muljet ka jätta. Eks see kummaline oli.

Miks sa aga pärast lavakooli lõppu koos Ain Mäeotsa, Helena Merzini ja Riho Kütsariga Tartu teatrisse tulid?

See oli hea kamp ja see saigi otsustavaks. Uppusime töösse. Töö on ainuke asi, mis näitlejat kasvatab. Ma ei saa aru tänapäeva noortest, kes on natuke aega teatris ja lähevad veel kuhugi midagi õppima. Kurat, tee teatris tööd, see ongi su kool! Sa saad nelja aastaga lavakunstikoolis elementaarse põhja, sa võid lõpmatult ringi käia, aga see ei arenda sind näitlejana. Arendab see, kui oled laval.Pigem tuleks kasutada võimalust mujal teatrit vaadata.

Palju sa ise jõuad mujal teatrit vaadata?

Vähe. Kui päris ausalt öelda, siis esmaspäeviti, kui proove ja etendusi ei ole, siis mind teatrisse ei tõmba. Sel päeval on mul kossutrenni aeg ja siis ma eelistan teatrile trenni. Aga eks ma midagi olen ikka näinud ja katsun oma teatriasjad ikka ära vaadata.

Aega enese jaoks ei paista sul üldse olevat. Tartu kohvikutes pole ma sind kõõlumas märganud.

Kui ma 20 aastat tagasi Tartusse tulin ja noor olin, siis sai istutud ka. Nüüd enam ei ole seda aega, et läheks täna välja. Kui lähed, siis peab mingi põhjus olema – näiteks esietendus. Niisama välja ei kisu. Kui kuskil tahad istuda, siis pigem sõprade juures. Või suvisel ajal kellegi juures saunas käia.

Mitu korda sa sel suvel oled sauna jõudnud?

Ütlen päris ausalt – möödunud laupäeval jõudsin. Käisin korralikus palksaunas ja pärast seda ujusin tiigis.

Margus Jaanovits

  • Sündinud 13. juulil 1970. aastal Türil.
  • 1994. aastal lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 16. lennu.
  • Alates 1994. aastast Vanemuise teatri draamanäitleja.
  • Abielus Vanemuise teatri endise baleriini Maarja Paugusega, peres kasvab tütar Hanna Brigita.

Praegused rollid Vanemuises: Kjell Bjarne – Axel Hellstenius, Ingvar Ambjornsen "Elling" (2006), Njegus – Franz Leh?ri "Lõbus lesk" (2011), Lawrence, Liam – Tim Firth "Kalendritüdrukud" (2012), Andrei Ivanovitš Stolz – Ivan Gontšarov "Oblomov" (2012), Rollo jt – Mihkel Raud / Andres Noorets "Musta pori näkku" (2012), Oscar Ekdahl – Bergman/Mäeots "Fanny ja Alexander" (2014).

Rollid filmides, telelavastustes, kuuldemängudes: mänginud telelavastustes "McGregori juhtum" ja "Üks gallon bensiini" ning teleseriaalides "Wikmani poisid", "Tappev jõud", "Kelgukoerad", "Kättemaksukontor", "Riigimehed" ja "Ohtlik lend".

Jaga artiklit

10 kommentaari

R
rr  /   09:35, 14. juuli 2014
Unustamatu roll Maetud Lapses, mulle väga meeldib Jaanovitsi tüpaazh!
H
harry  /   16:43, 13. juuli 2014
Mine tööle

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis