Foto: LAURA LANTS
Urve Palo, majandus- ja taristuminister 10. juuli 2014 17:02
Eestlane väärtustab isiklikku omandit ja töötab selle nimel, et soetada päris oma kodu. Paraku ei ole see alati majanduslikult võimalik ja vahel ka otstarbekas. Seega tuleb pöörata pilk üürituru poole.

Leidub järjest enam inimesi, kes mitmesugustel põhjustel ei soovigi endale isiklikku eluaset soetada ja/või ennast laenukoormusega siduda. Üüripinnal elajaid on Eestis ametlikel andmetel ca 10% kogu eluruumide mahust, teistes Euroopa riikides on see oluliselt suurem, moodustades ca 40–70 protsenti.

Kui Eestis ei ole riiklikult toetatud üüripindu, välja arvatud munitsipaalomandis olevad vähesed sotsiaalkorterid, siis mujal Lääne-Euroopas on see vastupidiselt väga suure osakaaluga sektor. Näiteks Soomes ja Prantsusmaal on eluruumide mahust riiklikult toetatud üüripindu enam kui 15%, Taanis 18%, Suurbritannias enam kui 20%, Rootsis ja Austrias 25% ja Hollandis koguni 35%.

Ei jaksa üürida

Tekib küsimus, miks paljud riigid on aastakümneid panustanud riiklikult toetatud üürimajade ehitamisse ja teevad seda endiselt? Vastus peitub soovis pakkuda inimestele võimalust oma riigis eluga hakkama saada. Olgu selleks noor, alles tööjõuturule sisenenu, eakas, kes vajab väiksemat ja soodsamat eluaset või spetsialist, kelle palk paraku oma kodu soetamist või kalli üürihinna maksmist ei võimalda.

Vaatame lähemalt, mis on hetkeolukord meie kinnisvaraturul. Ruutmeetri hind kõigub olenevalt asukohast Tallinnas 6–9 euro vahel ehk siis kahetoalise korteri üürimaksumus kuus on vahemikus 300–500 eurot. Meie õpetajate töötasu alammääraks on 800 eurot kuus, millest kätte saab õpetaja 637 eurot. Kui võtta sealt maha üüri- ja kommunaalmaksed, siis väga enam elamiseks raha ei jäägi. Õpetaja töötasuga võrdsel või isegi madalamal positsioonil on veel paljud spetsialistid, kelledest sõltub väga meie riigi edasine tulevik. Pean siin silmas nii lasteaiaõpetajaid, politseinikke, meditsiinipersonali, huvihariduses töötavaid inimesi kui paljusid teisi väga vajalikke spetsialiste ning teenindajaid. Ja seda mitte ainult avalikus sektoris.

Maapiirkondades seevastu ei ole sageli probleemiks mitte üürikorterite kõrge hind, vaid vabade kvaliteetsete elamispindade olemasolu üleüldse. Seetõttu on nii omavalitsustel kui ka ettevõtetel keeruline tööjõudu väljastpoolt värvata. See omakorda pidurdab elu ja ettevõtluse arengut väljaspool suurlinnu.

Näiteks Meremäe vallavanem tõdes hiljuti, et kui riik aitaks korda teha valla omandis oleva vana kaheksa korteriga maja, siis oleks tal kohe viis noort perekonda, kes sinna sooviksid kolida. Töökohad on ümbruskonnas olemas. Samasuguseid näiteid võib tuua teistestki omavalitsustest. Valga linnale oleks aga vaja kõigepealt abi vanade tondilosside lammutamiseks, mis praegust elukeskkonda risustavad, et seejärel asuda rajama nüüdisaegseid munitsipaalüürimaju. Olukorda, kus kvaliteetsete elupindade puuduse tõttu käivad inimesed Valka tööle Tartust, ei saa pidada jätkusuutlikuks.

Väljarändele pidurit

Niisiis võimaldab üürimajade olemasolu muu hulgas suurendada Eesti-siseselt tööjõu liikuvust ning piirkondlikku konkurentsivõimet.

Eesti riigi üks suuremaid muresid on tööjõu väljaränne naaberriikidesse ja meie maapiirkondade areng. Selleks, et eluga majanduslikult hakkama saada, on paljud tublid ja töökad inimesed olnud sunnitud oma kodud rajama naaberriikidesse. Näiteks elab tänavuse märtsi seisuga Soomes ametlikult 66 814 Eesti inimest, pool aastat varem oli see näitaja 4095 inimese võrra väiksem. See näitab ilmekalt, et me juba maksame oma tegematuse eest.

Soome riik on aastakümneid aktiivselt panustanud riiklikult toetatud üürikorterite ehitamisse. Riigi toel ehitatakse iga aasta juurde ca 3500 üüripinda. Selle tulemusena on praegu pooled üüripindadest avaliku sektori toetatud korterid, mille hinnad on turul keskmisega võrreldes kuni kolmandiku võrra soodsamad ja üürilepingud pikaajaliselt fikseeritud hindadega. See kõik annab võimaluse inimestel paremini eluga hakkama saada, jättes palgatulust peale eluasemekulude tasumise enam raha kätte. Ka nendes majades elavatele eestlastele.

Loomulikult ei hoia üksnes soodsate üürikorterite rajamine ära inimeste liikumist maapiirkondadest linnadesse või lahkumist riigist, võtmeteguriks on hästi makstud töökohad. Ent kui palku ei ole võimalik üleöö viia Skandinaavia tasemele, siis selleks, et inimestel rohkem raha taskusse jääks või maapiirkonnas tekiks eluaseme üürimise võimalus, saab riik midagi ära teha küll.

Riiklikult toetatud üürimajad tulekul

Kõike eelnevat arvesse võttes on Eestiski viimane aeg luua riiklikult toetatud üüriturg ja minna omavalitsustele appi. Kutsusin kokku ettevõtjate, omavalitsuste ja ülikoolide esindajate ümarlaua, kes samuti tõdesid, et üüriturg ei ole Eestis vajalikul määral tööle hakanud ja ilma riigi abita seda ei juhtugi.

Tänaseks on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium asunud riiklikult toetatud üürimajade tekkeks välja töötama mitmeid võimalikke stsenaariume. Kava luues arvestame, et alates 2020. aastast peavad kõik uued ehitised olema energiasäästlikud, nn ligi nullenergiaga majad, mis hoiab kommunaalkulud elanike jaoks madalal. Lisaks peavad üüripinnad olema invasõbralikud.

Läheneme kogu temaatikale kompleksselt – töötame samuti välja programmi, mis toetab vanade majade lammutamist. Samuti on justiitsministeerium nüüdisajastamas võlaõigusseadust, mis reguleerib üürileandjate ja üürnike suhteid.

Inimene ei peaks valima oma kodu ja kodukoha vahel. Riigil tuleb leida võimalused, kuidas toetada oma inimesi.