Foto: Heiko Kruusi
Vahur Afanasjev, kirjanik 9. juuli 2014 17:12
"Järgi sisetunnet, leia oma tõeline kutsumus!" sosistab inglike ühel õlal, kooriks filmitegelased, entusiastlikud tädid raadios ja elukunstnikest onud. "Õpi midagi, millega raha teenida!" sosistab teine inglike. Teda toetavad vanemad, kuid nende autoriteet on murenemas. Kõik soovitajad lisavad kooris, et kindla peale tuleb minna keskkooli ja ülikooli.

Kool on läbi. Neil, kes ei käinud lõpuklassis, algab suvi. Neil, kes lõpetasid põhi- või keskkooli, algab väga vastutusrikas aeg, mis määrab ära tulevase käekäigu. Milline eriala valida? Paljud kaevavad õpingutega tiigi, millest ammutada tulevasi pisaraid.

Maslow' püramiid kehtib endiselt

Ei öelda: "Kui pea üldaineid liiga hästi ei võta, aga siiski otsas on ja käedki küljes, tuleb minna keskeriharidust taotlema – amet käes ja leib eluks ajaks laual." Veel vähem lausub lapsevanem keskkoolilõpetajale, et nii, kui sul pole just päris selge, kelleks tahad ülikoolis õppida, mine kõigepealt rakenduskõrgkooli. Ometigi annaks rakenduskõrgharidus ameti, millega söönuks saada.

Eesti rahvas on uhke massilise akadeemilise kõrghariduse üle. Isegi ärijuhtimist õpitakse magistri tasemel. Pärast imestab ärijuhtimise magister, et miks tööd pole, kui puudub kogemus või teadmised mõnes praktilises valdkonnas. Tohutult on alasid, kus akadeemilisel haridusel napib mõtet või oleks tarvis väiksemat hulka tõeliselt tarku ja pühendunud asjatundjaid.

Nimetan meelevaldse valiku akadeemilisel tasemel õpetatavaid aineid, kuhu läheb asjatult suur inimressurss: ajakirjandus ja muu meediavärk, mitmesugused kultuuri- ja keeleteadused, avalik haldus ja riigiteadused, infokorraldus. Pilk tööpakkumiste portaali kinnitab, et noor inimene peaks üheksa korda mõõtma, enne kui nende erialadega endale sisse lõikab.

Asi on ju väga lihtne. Kooliski õpetati Maslow' püramiidi. Elustrateegia plaanimiseks ei ole paremat tööriista. Õieti peaks see iga lastetoa seinal rippuma. Maslow' püramiidi alumisel astmel on inimese põhivajadused: igasugune füsioloogiavärk toidust vetsuni. Teisel, juba kitsamal astmel on turvalisus, edasi tulevad kuulumine, tunnustus ja viimaks eneseteostus.

Semiootik kojukutsel?

Mida laiemale astmele suunad oma tegevuse, seda vajalikum oled teistele inimestele. Loen palju ja kuulan muusikat, ent kui on valida, kas katus pea kohal või hunnik raamatuid kuuse all, kas uus plaat näpus või elekter stepslis, valin katuse ja elektri. Katust pakub katusepanija, elektrit elektrik ja energiafirma. Nemad saavad raha, aga kirjanik ja muusik nälgivad. Kõige selle juures armastan ja austan ma väga kirjanikke ja muusikuid. Kui kristalselt aus olla, siis armastan neid rohkem kui katusepanijaid ja elektrikuid.

Kui sa, ülikooliastuja, pole absoluutselt veendunud, et sinust saab semiootikaprofessor, siis omanda kõigepealt rakenduskõrgharidus. Õpi näiteks elektrikuks. Oled noor tark inimene, tuled ilusti toime. Meenuta selle töö tegijaid, keda oled näinud või kellest oled kuulnud. Neid on keeruline kohale saada ja isegi tühja visiidi eest norivad nad mitu kümpsi. Millal sinu koju raha eest semiootik kutsuti? Ja nüüd mediteeri sel teemal.

Mu tuttav, väga heade õpitulemustega neiu, tegi sellise programmi teoks. Kõigepealt õppis mööblirestauraatoriks. Mu meelest sai ta selle paari aastaga tehtud. Isegi kui ta iialgi mööblitööd ei hakka tegema, on amet tagataskus. Nüüd õpib ta konservatooriumis laulu, mis on palju keerulisem projekt. Kusjuures programm "kõigepealt praktiline amet, siis südame kutse" oli tal juba lõpuklassis paigas.

Miks ma seda kõik räägin? Kibestumisest. Vihast. Solvumisest. Ja eeskätt tohutu piinlikkusega, sest siunata tuleb iseennast. Nimelt läksin tükkis kena lõputunnistusega majandust õppima. Akadeemilisel tasemel majandust. Kui ma ei eksi, siis Tartu Ülikoolis tegi tol aastal sama valiku 140 noort. Kujutate ette, 140 majandusteadlast! Kontrollisin igaks juhuks tööportaali – ühtegi ei otsitud. Ja mina, loll, mõtlesin, et majanduse õppimine tähendab rahale lähemale jõudmist.

Kõrgharidus läbi halli kivi

Majanduse kõrvalt õppisin ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Suurepärased õppejõud, esiotsa põnev materjalgi, kuid mida sellest hiljem ajakirjanikuna töötades rakendasin? Mitte midagi, ausalt. Ainsa praktilise trikina jäi kommunikatsiooni osast käppa semantilise diferentsiaali meetod, mis on matemaatilise statistika seisukohalt võttes küll soolapuhumise piiril, kuid siiski väga mugav väikeste küsitluste tegemiseks.

Muidugi ei ole kõrgkooli diplom mul mööda külge maha jooksnud. Mõne töö saamisel on diplomist koguni kasu olnud, ehkki ilmselt oleksin sama hästi võinud maastikuarhitekt olla. Muuseas, sain maastikuarhitektuuri sisse, aga valisin siiski majanduse: toona oli nõnda kombeks, läksin vooluga kaasa. Ei tulnud kõne allagi, et esialgu elektrikupaberid teha, eks pärast näis. Nüüd, 34aastaselt, hästi enam ei viitsi, pealegi avastasin endas eraettevõtja geeni ja aegagi pole.

Ikka veel domineerib seisukoht, et kas või läbi halli kivi tuleb omandada kõrgharidus, ükskõik milline. Pärast ohitakse, et pole tööd ja leiba. Vastutab lõpuks inimene ise, mis siis, et oma süü on ühiskonnal, kes haridussüsteemi ei mõista Maslow' järgi sättida.

Tähtis on kõigepealt omandada amet, mis kindlasti leiva lauale toob. Luuletaja ei pea olema hariduselt filoloog, vaid elektrik, automaaler või pagar-kondiiter.