2
fotot
TOITLUSTUSKOMBINAAT: Suures paviljonis paigutati lauljad sööma 17 pika laua taha. Kõik sujus nagu kellavärk. (Teet Malsroos)

"Tere tulemast, uued sööjad!" kõlas juhendaja mikrofonist. Ning näljased koorid hüüdsid vastu: "Süüa, süüa!" "Paigutasime ja suunasime inimesi kokku 17 söögilaua taha," seletab Rauno Vahtre, kes suure paviljoni kõrgustest, nagu tenniseväljaku kohtunik, inimeste liikumist juhtis.

Laulupeoesinejate toitlustamine toimus ühes suures paviljonis – ühest otsast tulid sööjad sisse, teisest otsast läksid välja. Kõik see toimus nagu kombinaadis. Aga vaid nii ongi võimalik tuhandeid ja tuhandeid suid sööta. Toidujagajate käed käisid neli päeva vahetpidamata termoste ja plasttopside vahet. Kõik toimis nagu kellavärk. Üks paljudest kokkadest, Marika, ütles viimase laulupeopäeva õhtu eel, et on suppi jaganud juba kella kaheteistkümnest peale, aga väsimusele pole mahti mõeldagi.

Toitlustuse korralduse planeerimisega alustati juba 2011. aastal. Selleks moodustati terve meeskond, abiks olid nii G4S, Naiskodukaitse kui ka niinimetatud e-tiim. Viimase liikmed kogunesid Eesti eri paikadest, enamik tuli Raplamaalt. Kokku kuulus e-tiimi umbes 19 inimest. "Minu ja mu töökaaslase ülesandeks oli dubleerida juhendajate öeldut ruuporiga ning korrata seda mitu korda. Paigutasime ja suunasime inimesi kokku 17 söögilaua taha," seletab e-tiimi töös osalenud Rauno Vahtre.

E-tiim toimis Kaitseliidu Rapla maleva vabatahtliku Elari Hiisi juhtimisel. "Tegelikult ongi e-tiimi nimi tuletatud Elari nimest," väitis Rauno Vahtre.

Õhtul korraldati jaaniussiralli

Esimesed vabatahtlikud saabusid Raplamaalt juba 30. juunil. "Enne laulupidu oli meil mõnus harjutamisperiood," seletas Rauno Vahtre.

Vabatahtlike päev algas kell kaheksa hommikusöögiga, kella üheksast asuti juba tööle. "Korraks viskasime viieks minutiks pikali ja siis lasime täie auruga edasi. Pikim tööpäev kestis keskööni. Raskust tekitas peale tohutu suure rahvamassi ka sama info pidev kordamine, aga sellega tuli lihtsalt harjuda. Me ei lasknud väsimusel end häirida."

Rõõmsa tuju säilitamiseks mõeldi välja igasuguseid ülesandeid terve toitlustusmeeskonna jaoks. Kaasati isegi sööjaid: "Positiivse energialaksu saamiseks võimlesime ja panime inimesi plaksutama. Hoolitsesime ka toitu jagavate Naiskodukaitse liikmete eest – kui meil tekkis vaba hetk, siis tegime kõik koos energiaringe. Kogunesime ringi, tõstsime järjest käsi ja karjusime "ma". Kui ring jõudis alguspunkti, siis karjusime "siin ka". Tegime seda, et saada rutiinist välja." Uusi tutvusi sai Rauno Vahtre e-tiimist palju. "Pärast tööpäeva lõppu tegime koos rõõmsa tuju hoidmiseks jaaniussirallit. Meil olid magamiskotid ümber, kapuutsid ning võrgud peas ja üks käsi kotist väljas."

Jaaniussina tehti näiteks teatevõistlusi ja lauldi koos. "Meie tõugupealikuks oli samuti Elari Hiis. Naersime, kõht kõveras ja pisarad silmis!" kirjeldas Rauno Vahtre.

"Laulu- ja tantsupeolt saadud hea emotsioon peab vastu kolm aastat – kuni noorte laulu- ja tantsupeoni. Loodetavasti saame seal jälle kokku," märkis ta lõpetuseks.

Jaga artiklit

22 kommentaari

H
Hernesaks  /   12:28, 19. veebr 2015
Kas keegi oskab selgitada, milleks seda kõik vaja on?Minu ajal sõid lauljad kodus kühu täis, laulsid oma laulud ära ja läksid koju tagasi. Kodunt kaas võetud jõileivad ja pirukas ja morss kaasas - see oli loomulik. Aga siuke õudne ühekordse taarasaasta tekitamine ja süües kiirustamine - Hakkame mehed minema, siit kähku minema....
T
Tony  /   09:51, 10. juuli 2014
Selle mehe möla, kes sundis laudade lõppu minema, tüütas lihtsalt ära. See ei päästnud midagi, et ta sundis inimesi lõppu minema. kohti oli ja inimesed oleksid saanud valida omale koha ilma selle vastiku mölata.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis