Kommentaar

Roland Tõnisson | Tolerants, argus ja pagulased (8)

Roland Tõnisson, teoloog, rahvusvaheliste suhete magister, Helsinki, 8. juuli 2014 18:45
Alates 2001. aastast on Soome igal aastal vastu võtnud 750 inimest, kes on elanud juba pikemat aega pagulaslaagrites.

Võetakse teatud tingimustel: inimene vajab rahvusvahelist kaitset kodumaa poliitilise süsteemi või hädaolukorra tõttu; vajab üleviimist praegusest turvapaigast; Soome on andnud heakskiitva hinnangu tema vastuvõtmise ja adapteerumise võimalikkusele. Avalik heaolu, turvalisus või Soome rahvusvahelised suhted ei tohi olla elamisloa väljastamiseks takistuseks. ÜRO pagulasprogrammi raames elamisõiguse saanud inimesed paigutatakse otse Soome haldusüksustesse, mitte pagulaskeskustesse, kus ootavad oma saatust need, kes on omal käel riiki saabudes andnud avalduse elamisloa saamiseks.

Kaupo kultuurišokk

Eelmisel sügisel alustasid Euroopa Pagulasfond ja Soome Luterliku Kiriku Välisabi immigrantide adoptsioonikoolitusi. Esimene toimus Iraani ja Iraagi kurdi selekteeritud põgenike jaoks, kes ootasid juba aastaid Türgis võimalust edasi liikuda. Elu on näidanud, et näiteks Iraagist, Afganistanist või Süüriast saabuvad põgenikud saavad paraja šoki osaliseks nähes, mismoodi vaba ühiskond elab ja end teostab. Pehmendamaks maandumist karusele põhjamaale räägiti 24 õppetundi sisaldaval koolitusel järgnevat.

Soomlaste alkoholikasutus võib tekitada hämmastust ja isegi hirmu inimeste ees. Tervitatakse käteldes ja silma vaadates. Lapsi ei tohi füüsiliselt karistada ning vastav ametkond võib vajadusel sekkuda pereellu. Soome on kallis maa. Peaaegu kõik naised käivad tööl. Soomlastele maitseb tume, tervislik rukkileib. Mehed teevad kodutöid. Talvel on oluline end soojalt riidesse panna. Soomes on usu- ja sõnavabadus. Immigrandid võivad praktiseerida oma usku. Ning enamik soomlasi on väga tolerantsed ja seega igati kaasaegsed.

Meie päevil räägitakse palju euroopalikest väärtustest, mida immigrandid peaksid meie kultuuriruumis elades omandama. Kultuuri all mõistame ühiskonna või rahva majanduslike ja vaimsete saavutuste summat. Kultuuri abil klassifitseerib inimene teda ümbritsevat, annab hinnangu iseendale ning loob endale identiteedi. Vastavalt sellele identiteedile annavad talle oma hinnangu teised. Iga elujõuline kultuur arvab, et ta on ülimuslikum teiste suhtes, ent ise endast hästi arvata on lihtne.

Kui liivlaste vanem, vaid puulinnuseid näinud Kaupo reisis 1202. aastal koos piiskop Theoderichiga läbi Saksamaa Rooma, pidi see olema talle tõeliseks kultuurišokiks. Kohtumine paavstiga ja katoliiklik kultuur jätsid temasse nii tugeva jälje, et vanade elutõdede juurde tagasipöördumist enam ei olnud. Lääne kristlik kultuur saabus aga kahjuks, erinevalt paavsti plaanitust, Liivi- ja Eestimaale vallutajana, ning eestlastel, liivlastel ja lätlastel puudus tolerants inimeste suhtes, kes pikema sissejuhatuseta üritasid oma arusaamu armsaks teha.

Argus või tolerants?

Mõiste „tolerants" on pärit meditsiinist ning selle all mõistetakse organismi suutmatust eristada elukeskkonda mittekuuluvaid organisme. Inimkond oma mitmepalgelisuses on paratamatult alalhoidlik ning ebatolerantseks võib pidada iga inimest, kes esimesele ettejuhtuvale ei ava kogu oma hinge ning säilitab igaks juhuks ettevaatuse.

Tolerants on ka sotsioloogiline termin ning tähendab mitte ainult iseendaga arvestavat kannatlikkust teistsuguse maailmanägemuse, käitumise, uskumise, tava suhtes. Tolerantne inimene ei ole kindlasti ükskõikne teda ümbritseva suhtes, ei võta tingimusteta omaks talle võõrast maailmavaadet, ega alluta ennast sellele, et näiteks euroametnikele meele järgi olla. Sotsioloogilises mõttes tolerantne ühiskond laseb teistsugusel maailmavaatel elada enda kõrval. Ent see teostub vaid siis, kui ühiskond on suuteline säilitama iseennast ning tagama oma jätkusuutlikkuse.

Kui Soome saabunud imaam asub keelekursuste kolmandal päeval nõudma keelekoolis aastakümneid kehtinud tavade ja väljakujunenud praktika muutmist vastavalt tema arusaamadele ja usunõuetele, ähvardades (olemata ise tolerantne) kaevata kool pahatahtliku suhtumise eest Euroopa kohtusse, siis võib see olla tema õigus. Kui kohalikud kõrgemad haridustegelased lükkavad probleemi keelekooli lahendada, on see argus. Kui ühe valla territooriumile saabub põgenike perekond ja kohalik kool arutleb, kas ei peaks jõuluüritused ära jätma, sest võib olla selle pere lapsed solvuvad, on tegemist puhtakujulise argusega, mitte teise kultuuri olemasolu aktsepteerimisega. Kui Saksa ja Briti haridusasutused teevad pidevalt järeleandmisi immigrantide nõudmistele, on see vaid kinnituseks arvamusele, et eurooplaste näol on tegemist inimestega, kes neid kardavad. Sest tugev inimene, tugev ühiskond ei lähe sellistel tingimustel kompromissile, nagu teeb seda tänane Euroopa. Nõrka ja arga võib aga ära kasutada nii, nagu lusti on. Ning Euroopa kultuuri järeleandlikkust testitakse üha karmimalt.

Euroopa peab end koguma

Euroopas ei saa enam rääkida kultuurist kui vaimsete saavutuste summast, sest tugevalt domineerib elukäsitluse materialistlik pool. Tolerantsus kui lugupidamine iseenda ja teiste suhtes on tänapäevases Euroopas praktiliselt väljasurnud, sest oleme igavikulised, vaimsed-vaimulikud väärtused ohverdanud tarbijaliku egoismi altarile. Seetõttu vajavad ka näiteks Soome tulevad põgenikud hoiatavat koolitust, sest Euroopast avanev pilt ei ole kindlasti selline, mis ärataks lugupidamist.

Importides islamistiliku, perekonda ja sugulus-hõimlussuhteid väärtustava kultuuri kandjad, ei ole Euroopal mingit põhjust arvata, et tal oleks neile inimestele pakkuda midagi ihaldusväärset. Kui jätkuvad praegused tendentsid, mis soodustavad lastetust ning vaid oma isiklike vajaduste rahuldamist, koosnevad Euroopa põlisrahvad peagi suuresti üksikutest egoistlikest vanuritest. Immigrantide importimisega säilitame mõneks ajaks elanikkonna arvu, ent anname lõpuks surmava hoobi iseendale. Euroopa tuleviku pandiks ei ole uusliberaalsed väärtused, vaid ümberhäälestumine meie tsivilisatsiooni taastootmisele, oma isikliku lustijanu tahaplaanile lükkamine ning põlisrahvaste arvukuse tõstmine.

Kindlasti on üksikul, lastetul inimesel kasulikum palgata oma isiklikku seapesa koristama mõni immigrant, kui soetada perekond ning panustada oma aeg laste kasvatamisele. Ent lõppkokkuvõttes kolib üksiku vanainimese tühjaksjäänud korterisse seesama koristaja ning siis jääb selle korteri ja kogu maja euroopalikkusest järgi vaid kest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee