(TIINA KÕRTSINI)

Järjest laienevad liikluspiirangud Tallinna kesklinnas ärritavad kindlasti paljusid, sõitku nad siis auto või ühistranspordiga. Et eilsest on Pärnu maantee ja Liivalaia tänava ristmikul igas suunas üherealine pudelikael, tasub sinna neljarattalise sõbraga minna alles hilisõhtul.

Siiski pole umbes tänavad oma plussideta. Alates aprillikuus alanud trammiteede remondist olen Uue Maailma asumi elanikuna tööle ja südalinna jõudmiseks hakanud hoopis rohkem kõndima. Bussisõiduga kaasnev ajavõit on lihtsalt nii väike või tipptundidel lausa olematu, et see ei tasu ennast ära. Ja mis seal salata, hiigelummikuid vaadates tekib korralik kahjurõõm.

Isegi kui päris sporti pole aega nii palju teha, kui tahaks, siis järsku tekkinud pooletunnised jalutuskäigud on justkui taevast tulnud kingitused, mis annavad soovitatava päevase koormuse peaaegu kätte. Usun, et ma pole ainus, kes on rohkem jala liikuma sunnitud.

Alles paar aastat Tallinnas elanuna tunnen, et liiklustuiksoonte kinnipitsitamine on esimene positiivne asi, mida siinne linnavalitsus selle ajaga teinud on. Aga ka see juhtus kogemata.

Jaga artiklit

8 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis