Laulu- ja tantsupidu

Välismaalane laulupeorongkäigust: "Eesti inimesed on positiivselt patriootlikud!" (9)

Juhan Mellik, 7. juuli 2014 07:00
LÕPUKS OMETI LIPUGA: Poolakast rongkäigu uudistajat Jani pani kõige rohkem imestama asjaolu, et kusagil polnud näha kaupmehi, kes üritaksid lippude müügiga kasumit teha. Pildi tegemiseks pidime selle laenama lahkelt pealtvaatajalt. Foto: LAURA OKS
"Mulle meeldib see õhustik: kõik on ootel, nagu juhtuks kohe midagi suurt ja tähtsat," lausub laulupeo puhuks külla tulnud poolakast sõber Jan prohvetlikud sõnad. Pool südalinna on autodest tühjendatud, õhus on aimata pinget. Rongkäigu alguseni on jäänud pool tundi.

"Pagan küll, miks mul küll Eesti lippu kaasas ei ole?" on sõber juba pikemat aega kimbatuses. Kusagil ei hakka silma ka mõnda müügiletti. Jan on enam kui kindel, et kui midagi sarnast toimuks Poolas, kubiseksid kõik teeääred kõikmõeldavat nodi müütavatest kaupmeestest. "Aga võib-olla ongi nii parem ja rahulikum," arvab ta lõpuks.

Juba Kopli trammiga Viru väljaku poole loksudes võis täheldada teatavat seaduspära: kõik kesklinna suunas liikuvad sõiduvahendid on rohkem või vähem kirjust rahvast pungil. Kes on ajanud üll täiskomplekti rahvariideid, kes piirdunud vaid mõne üksiku hilbu või kaunistusega.

Tallinna "mägedele" vuravates bussides laiutab seevastu tühjus. Terve salongi peale konutab nurgas vaid mõni üksik eksinud hing.

Samal teemal

Seame ennast sisse natuke maad Kadrioru poole, täpselt metodisti kiriku vastu.

Kaugusest kõmiseb hoogsate trummilöökide kaja. "Vau, vaata sinna!" nügib mind Jan ja viipab rohelisele murulapile meie selja taga, kuhu on parasjagu kogunenud trobikond triibulistes seelikutes tütarlapsi. Justkui kerget piinlikkust tundes vabandab ta kohe: nojah, sinu jaoks pole see vaatepilt muidugi midagi uut ega erilist! Fotoaparaat ei lahku poolaka käest hetkekski. "Nii võimas, mul tuleb oma tuhat pilti vähemalt," prognoosib ta.

Trummipõrin läheneb. Mööda sõidab mitu vooru politseid ja muid ametiautosid. Ja lõpuks on rongkäik kohal – esmalt suur silt ja laulupeotuli ning nende taga kohe kaitseväe orkester.

Meist paar sammu eemal seisab toimuvat ilmeselgelt täiega nautiv tumedanahaline. Temal on lipp olemas ja ta ei pelga seda ka innukalt lehvitada. Ega mööduvate peoliste juubeldamise saatel "hei!" või "tere!" hõisata.

Sellist pidu Poolas ei saa!

Poolakal silm särab. "Mõnus hea energia on – kõik naudivad ja on õnnelikud," kiidab ta takka. Ja kirub oma kümnendat korda päeva jooksul: "Pagan, ma ei suuda uskuda, et mul lippu pole. Nii niru tunne on ilma!"

Vahepeal on selgunud tänavuse rongkäigu hittlaulud: nendeks on "Kas tunned maad" ja "Kui sul tuju hea". Eriti viimane paneb ka väljamaalastel jala tatsuma ja suu ümisema. "Huvitav, kui suur protsent Eesti elanikkonnast võiks praegu olla siin Tallinnas?" küsib Jan äkitselt.

Liigume edasi Pirita tee algusesse, kus rongkäik pöörab paremale lauluväljaku poole. Mööduvad Hiiumaa laulutädid agiteerivad: puudutust tuleb edasi anda! Kohe jõuab järg poolakani. Küsivalt vaatab ta mulle otsa ja kohe on mööda publikut leviv ahelpuudutus saanud juurde natuke rahvusvahelisema maigu.

Natukese aja pärast Kadrioru roheluses tagasi kesklinna jalutades küsib Jan: mis ma arvan, kui kogu aja oleks päikeselise suveilma asemel vihma kallanud, kas ka siis oleks kõik niimoodi välja tulnud kaasa elama? "Kindlasti!" vastan. Veidi ebamugavam oleks ju vist olnud, aga mis sellest.

Samal teemal

07.07.2014
Laulupidu oma maja akna all
06.07.2014
Mõte sai teoks: see pidu puudutas meid kõiki oma silmade sinimustvalgega…
06.07.2014
Juhtkiri | Kes on laulupeo omanik?
06.07.2014
Hirvo Surva: "Kõige meeldejäävam laulupidu oli see, kus ma esmakordselt enda kooriga kohale läksin."