Laulu- ja tantsupidu

Laulupidu oma maja akna all (6)

Urmas Vahe, 7. juuli 2014, 07:00
RONGKÄIK KOJU: «Vanasti oli enda arvates vaimukaid hõikeid karjuda väga paljudele. Ent nüüd hakkab meie peoliste ring iga korraga aina väiksemaks jääma,» räägib Jaan Ruus, kes koos abikaasa Viivi-Riinaga on aastaid laulupeorongkäike kodumaja ees vaadanud. Foto: TEET MALSROOS
Tallinnas on vaid mõnikümmend elumaja, mille akna alla jõuab laulupidu nii lähedale, kui ta üldse võib. Narva maantee 2 on üks neist ja selle elanikud on sündinud kui õnnevannis. Neljandal korrusel elavad filmikriitik Jaan Ruus ja tema abikaasa, kasvatusteaduste emeriitprofessor Viivi-Riina Ruus on juba 14 aastat laulupeorongkäiku jälginud.

Kõik oleks muidu ilus ja paradiis paistakski täies ilus, kui Ruuside korteri aknad ei paistaks hoovi, mitte tänava poole, otse Tallinki hotelli õue, ja see pole kindlasti unistuste väljavaade. Selleks ongi Ruuside pere – et mitte millestki kunagi ilma jääda – enda jaoks 14 aasta jooksul, mis nad selles majas elanud, sisse tallanud oma liikumistee. Algus tehakse omas toas, teleka ees. Seal vaadatakse üle ja hinnatakse laulupeo kolonni pea. Peategelaste koha järgi saab kogu pidu omad tähtsuspunktid.

Samal teemal

Siis laskutakse tänavale. Selleks ajaks on kolonni pea juba nende maja ette jõudmas. Ühtlasi algab siis Ruusidele kõige meeleolukam osa. Jaan: "Vanasti oli enda arvates vaimukaid hõikeid karjuda väga paljudele. Ent nüüd hakkab meie peoliste ring iga korraga aina väiksemaks jääma. Paar noorema põlve sugulast on veel Tallinna ülikoolis, paar tuttavat koorijuhti ka – ühesõnaga kahe käe sõrmede jagu. Ongi kõik. Ja koorijuhid lähevad vanast Ruusist mööda nagu postist. Aga kuidas vanad eest ära ei kuku, vähemaks ka neid ei jää. Ikka on noorema rahva seas pidev juurdevool olemas. Ja rahvariietes on meie neidised eriti ilusad. Aga nad on väga, väga noored," ütleb Jaan lootusetu häälega.

Siiski jääb Ruuside harjumuspärane tee laupäeval katki. Ei võeta ette tavalist rada kodust lauluväljakuni ja sealt ringiga tagasi. Jäädakse oma maja nurgale. Jaanil on täna taskus pärispeo piletid. Küllap jõutakse sinnagi – rongkäigust laulukaareni on ju veel ilmatu aeg oodata. "Kohal tuleb olla siis, kui pidu avatakse. Ja kui ta ka lõpetatakse. Praegu avatakse Narva mnt 2 eesriie," toob Jaan lagedale oma väga lihtsa peofilosoofia.

Proua teab paberitagi laulupeost kõike

Jaan tahtis vist asja huvitavamaks teha ja ütleb, et abikaasa teab laulupidude ajaloost arvatavasti kõik. Et on laulmas-kuulamas käinud kõikidel sõjajärgse aja pidudel 1950. aastast peale ja on iga korra kohta väikest päevikutki pidanud.

Viivi-Riina vastu, et Jaanil on jutt põhimõtteliselt õige. Ainult mingeid märkmeid ta teinud pole – mis meelde jäänud, see jäänud.

Aga mida väike Viivi oma esimesest peost mäletab, on samuti rongkäik. "Marsruutki oli peaaegu sama mis praegu. Ainult majad ja nende väljanägemine oli teine. Ka lauluväljak, kus põhiliseks illustratiivseks fookuseks olid Lenini ja Stalini hiigelportreed. Ja tribüün, mida ei jõutud sõjaga maha põletada. Inimesed olid samuti teistsugused."

Pereisa lisab, et Stalini ajal leiutati kibekähku ülim kultuuri määratlus. Kõrgeim kultuuriaste oli vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik, millele rahvas andis vormilt sotsialistliku ja sisult rahvusliku määratluse. Tegelikult oli ju laulupidu sisult eriti rahvuslik vorm. Nüüd oli lausa kohustuslik anda talle eriti räige sotsialistlik ehk stalinlik vorm. Teame kõik, mis sellest välja tuli – selle nimi oligi lõputu õudus.

Oli ju üks lõpmatu rahvaste sõprus. See ulatus lasteaedadest vanadekodudeni välja. Kõik, mida esitati suvaliselt laval, pidi kandma rahvaste sõpruse pitserit. Oma, eesti kultuur mahtus sellesse rosoljesse tähtsusetu osakesena. Täpselt sama lugu oli ka laulupidudega, kus tadžiki rahva sõnum oli vääriline eestlaste omale.

Rahvariideid oli palju, ainult kõik oli vaesem

Mäletagem, et teise korralise, aga kokku valetatud laulupeoks oli rängast sõjast möödas alles kuus nappi aastat ja nii mõnedki kolonnis sammujad ei saanud veel kõhtu iga päev täis. Seepärast ei vingutatud ka hirmsasti nina, kui kõikide rahvariided ei vastanud sõjaeelsete kunstialbumite näidistele. "Paljudel olid seljas rahvariiete imitatsioonid, puuvillased hõlstid. Mingid valged pluusid ja kirevad seelikud olid peaaegu kõikidel tüdrukutel olemas. Nagu odavad järeletehtud vöökesedki. Nii et rahvariidesarnased rõivad on Eesti naistel olnud selga panna alati.

Kõik muutus kardinaalselt 1967. aasta laulupeol, mis oma 100. aasta juubelil oli esimene õigele laulupeole pühendatud pidu, mis polnud pühendatud armastatud kodumaa sünnipäevale ega kõikevõitva NLKP juubelile," muutub emeriitprofessori hääl kohe härdaks. "Rahvariiete kvaliteet muutus just selle laulupeoga järsult, kunstikombinaat Ars muutus massi- aga ometi kallis- ja kvaliteettoodangut väljastavaks ettevõtteks. Ent tean, et sellise massiivrünnaku ette võtnud Arsil jäi üks koerasaba ometi raiumata. Operatsiooni üks eesmärke oli ka ju varustada koorilauljad-tantsijad vanade maakondade piirides levinud rahvarõivastega. Nii kõrge mäng ei läinud läbi. Tänini oli igaüks enda rahvarõivad muretsenud põhimõttel – kui kirev iga lind tahab olla ja mingist geopoliitilisest jätkusuutlikkusest ei olnud enam ammu juttu," võtab ta Eesti 100. laulupeojuubelile pühendatud laulupeo kokku kui kõige vabama hingamisega peo.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee