Laulu- ja tantsupidu

Kas laulupidu on muutunud liiga kommertslikuks? (11)

Mattias Tammet, 5. juuli 2014 15:00
KOORETATUD KOORID: Laulupeo sponsorid võivad laulupidu ka oma reklaamides ja toodetes mainida. Reklaamiteadlane Linnar Priimägi leiab, et see ei ole ei ebatavaline ega kuigivõrd ebaviisakas. Foto: Mari Luud
"Natuke muret teeb see kommertslikkus," ütleb Tähtvere valla arendusosakonna juhataja Jüri Varik.

Õhtuleht palus Varikul võrrelda võrreldamatut: käesolevat laulupidu ja 1980. aasta olümpiamängude purjeregatti. Varikut võib nimelt nimetada regatieksperdiks, kuna kogus omal ajal kokku ja kaanetas ära kõik regatti puudutavad ajaleheartiklid. Kõik, mis vähegi leidis. Varik ütleb, et võrreldes tundub, nagu olnuks patriotismil olümpiamängudel suurem kõlapind. Mis sellest, et Vigrit valvas Miška. "Ta jättis patriootlikuma mulje küll. Nüüd on prioriteedid natuke teise suunaga. Rõhk on äril ja hakkab tekkima tunne, et see laulupidu on üks äritegemise võimalus. Luuakse reklaamiks äritegemisele," leiab Varik.

"Nüüd on raha osakaal tähtsam. Tollal ei olnud rahal nii suurt mõjuvõimu. Oluline oli see, et Eesti tõstetakse esile."

Samal teemal

Tunde mõttes toob Varik välja ka selle, et kuigi toona müüdi küll peale suveniiride ka üksikuid olümpiarõngastega tooteid, oli neid vähe ja eesmärk teine. Olümpiasaiapätsi asemel olid olümpiarõngad näiteks ümbrikel. "Mul on vist kuus või seitse ümbrikku, kus on olümpialogo peal," meenutab Varik.

Eesmärk oli põhiliselt see, et ka välismaal saadaks aru, et Tallinn on olümpialinn ja et kultuur on erinev. Tõsi, kuigi mängude ajal paranes vähemalt tallinlaste ligipääs kaupadele märgatavalt, ei olnud valik tänasega muidugi võrreldav.

Kuigi Varik on laulupeo suhtes kriitiline, pole ta seda paha pärast. Tänaseks seab ta sammud pealinna poole. "Endal ka mõlemad pojad tantsivad. Ja ise lähen homme rongkäigule vimplitega, valla silti vedama," ütleb Varik.

Ka reklaamiteadlane ja imagoloog Linnar Priimägi leiab, et nüüdisaegne laulupidu ei lähe eesmärgiga päriselt kokku. "Ta on ju muutunud kontserdiks," selgitab Priimägi.

"Me teeme üritustel vahet selle järgi, kas kõik on osalised, või jaguneb see seltskond esitajateks ja publikuks. Kui me vaatame ajapikku, siis esimene laulupidu aastal 1869 oli selline, kus kõik olid osalised. Kui ma paneme praeguse laulupeo sinna kõrvale, siis suurem osa on publik. Ja kõik vahepealsed laulupeod on olnud aste-astmelt liikumine sinnapoole, et aina rohkem muutub ta kommertskontserdiks. Ja viimane tilk karikasse oli muidugi see, kui hakati müüma pileteid. Me ostame oma rahvuslikku iseolemist, oma rahvuslikku identsust nüüd raha eest. Kusjuures ei ole see raha ka mitte meie oma," on Priimägi õnnetu.

"Me etendame laulupeol eestlasi. Iseendale ja välismaalastele."

Seda, et laulupidu on kallis üritus, mida on keeruline finantseerida, Priimägi heaks põhjenduseks ei pea. "Millal ta odavam oli? Kas ta nõukogude ajal oli odavam?" küsib ta ja meenutab, et toona oli rahvuslikuna mõjuv pidu tasuta.

Laulupeoteemalistesse tootereklaamidesse seejuures reklaamiguru kuigivõrd halvustavalt ei suhtu. "Need ei ole laulupeo reklaamid, need on kaupade reklaamid," selgitab ta.

"Tulevad jõulud, siis pannakse samad kaubad jõuluvõtmesse."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee