Laulu- ja tantsupidu

Laulukaar pidi tegelikult tulema hoopis teistsugune (8)

Jaanus Kulli, 5. juuli 2014, 17:00
DIRIGENDIST FILMIMEES: Laulukaare kerkimist filmib ei keegi muu kui Gustav Ernesaks.
Aastal 1957 otsustati, et Tallinna vana puidust laululava (ehitatud 1928) ei vasta enam nõuetel ja tuleb välja vahetada.

Konkursile laekus 13 tööd, mille seast eristusid kaks. Valiku langetamiseks korraldati žürii hääletus, mille võitis Alar Kotli võistlustöö vaid ühe häälega. Läinuks teisiti, asetseks lauluväljakul praegu hoopis staadionitribüüne meenutav poolkaar, mille projekt sai teise auhinna.

Samal teemal

Pärast konkursivõitu läks Alar Kotli inseneri ja ehitusteadlase Heinrich Laulu juurde tehnilist lahendust tellima. Professor Laul meenutab 1984. aasta Sirbi ja Vasara artiklis: "Ühel päeval ilmus Alar Kotli, häbelik naeratus näol, minu juurde tehnikaülikooli, kaenla all mingi pakk. Sealt harutas ta välja 30–40 cm pikkuse papist, paberist ja niitidest tehtud laululava mudeli."

Oma tagasihoidliku mudeliga esitles Kotli toona erakordset ideed, mida polnud maailmas varem teostatud: hiigelsuurt betoonvari-katust, mis on alt toestamata. Nädalase mõttetöö ja põhjalike arvutuste järel kinnitas Heinrich Laul plaani teostatavust ning lasi tehnikaülikooli inseneridel ehitada laululava täpse mudeli (mõõtkavas 1: 25). Sellega tehtud katsed tõestasid arhitekt Kotli professionaalset vaistu: intuitiivselt oli ta valinud kaarele õige kaldenurga (30 kraadi).

On selge, et nii originaalse ja senitundmatu tarindi rajamine pole lihtne ülesanne. Kotli kavandas esikaare betoonist, kuid Leningradi ehitajad keeldusid seda teostamast. Selle asemel tehti esikaar kahe meetri jämedusest terastorust. Betoonkaar oleks taganud terava servaga selge vormi, nüüd aga mõjub esikaar pehmelt. Varikatus kujutab endast laulja avatud suud, nüüd üsna paksu huulega.

Valmimise järel osutus 73 m laiuse avaga kaar liiga väikeseks, see ei mahutanud enda alla sugugi kõiki lauljaid ja hüpari pind jäi akustilise võimendajana ühendkooride korral liiga väikeseks, suuremat varikatust poleks aga suudetud ehitada ei tehniliselt ega rahaliselt.

Mida rohkem laululava erakordusele mõelda, seda kummastavam on tõsiasi, et autoritega kooskõlastamata ehitati Vilniusesse selle koopia. Eestlaste rahustuseks tõdevad paljud, et see ei suuda meie omaga võistelda, sest on ehitatud tasasele maale metsa sisse.

Allikas: Helle_Maria Taimla "Laululava kui lehekülg arhitektuuriajaloos"; Mart Kalm "Eesti 20. sajandi arhitektuur"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee