Laulu- ja tantsupidu

NEED LAULUD JA LAULUPEOD EI UNUNE 

Jaanus Kulli, 5. juuli 2014, 08:00
NAD VEEREVAD MESIPUU POOLE: Kaks kanget koorijuhti, Gustav Ernesaks ja pärast sõda esimest korda uuesti kodumaale naasnud Roman Toi, kes oli 1990. aasta üldlaulupeo aujuht. 1990. aasta laulupeol osales hulgaliselt väliseestlasi.Foto: Vambola Salupuu
Mihkel Lüdigi "Koit" ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" – ilma nendeta laulpidusid ette ei kujuta.

Eesti esimene üldlaulupidu toimus Tartus juunis 1869. Osavõtjaid oli 878 – meeskoorid ja pasunakoorid. 822 meest laulsid selges eesti keeles 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, lisaks keisrihümni. Lühikese ettevalmistusaja kiuste läks asi korda.

Samal teemal

Teiste lugude hulgas kõlas Frederik Paciuse "Maamme" Jannseni tõlgitud sõnadega. "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" lauldi ühe riigitu rahva poolt hümniks ammu enne, kui oma riik tuli. See oli aga alles alguste algus. Sada aastat hiljem, 1969. aasta laulupeol tõusis rahvas palumata püsti, kui lauldi Jannseni tütre Lydia Koidula sõnadele kirjutatud Gustav Ernesaksa laulu "Mu isamaa on minu arm". Nüüd kuulab seda laulu laulupeol istudes vaid tema ise, Laulutaat.

Kahtlemata on see Ernesaksa lugu üks märgilisema tähendusega laule laulupidude ajaloos. Õhtuleht palus tänavuse laulupeo kunstilisel juhil Hirvo Surval valida välja veel mõne tema arvates erilise märgilise tähendusega laulu, lisades omalt poolt ka mõne loo. Surva mõtteid, tähelepapanekuid ja arvamusi on täiendatud teatmiku "Aja puudutus 1869–2009" kommentaaridega.

I laulupidu 1869: Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani"

Hirvo Surva: "Tegelikult esimesel laulupeol oligi vaid kaks eestlase kirjutatud laulu, Kunileiu "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Sellest on viimasel ajal olnud päris palju juttu, et kuigi kõik laulud tulid esitamisele eesti keeles, oli Kunileid siiski ainuke eesti autor."

VII laulupidu 1910: Rudolf Tobiase "Noored sepad"

Hirvo Surva: "Miks on see lugu märgilise tähendusega? Aga selles mõttes, et selle laulupeoga saab läbi nn liedertafel’lik stiil ning sisse tuleb Eesti n-ö esimene professionaalne helilooja. Tobias tegi sellele loole ka orkestriseade ja "Noored sepad" kantigi ette sümfooniaorkestri saatel. Olgu siinkohal lisatud, et tänavusel peol tuleb Tobias ettekandele puhkpilliorkestri saatel."

VIII laulupidu 1923: Mart Saare "Mis need ohjad meida hoidvad"

Hirvo Surva: "Siin on kaks olulist momenti. Helilooja ise, ja et see on tõeliselt laulupeolik lugu. "Mis need ohjad meida hoidvad" on rohkem tuntud algussõnade "Leelo" järgi ja hiljem pealkirjastatud ka "Ihkasime ikkest lahti". Tänu üleskutsuvale tekstile ja muusika jõulisele laadile mõjus see kirjutamisajal, aga küllap ka nõukogude perioodil, vabaduspüüdliku võitluslauluna."

VIII laulupidu 1923: Mihkel Lüdigi "Koit"

XII laulupidu 1947: Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm", Miina Härma "Ei saa mitte vaiki olla"

Hirvo Surva: "Nii nagu Lüdigi "Koit", on ka Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" justkui kaks postulaati, ilma milleta laulpidusid ette ei kujuta.

Miina Härma kohta võib öelda seda, et ta on kõige rohkem laulupidudel lauldud helilooja, teda on läbi aegade kõige rohkem kavas olnud. Võtame kas või "Tuljaku", mis käib laulupeost laulupittu."

XVII laulupidu 1969: Veljo Tormise "Laulu algus"

Hirvo Surva: "Tormis kirjutaski selle laulu konkreetselt sajandaks juubelilaulupeoks. Nii Tormise muusika kui Hando Runneli tekst on uskumatult kõnekas, on seda olnud läbi aegade ja on ka tänapäeval. Selles mõttes on see üks täiesti fenomenaalne kantaat,mis võiks olla igal laulupeol."

XXI laulupidu 1990: René Eespere "Ärkamise aeg"

Ene Üleoja: "Olin vist üldse esimene, kes seda laulu kuulis. René kutsus enda poole ja mängis selle ette. Pärast mida segakoor Noorus hakkas seda võimsalt tiražeerima, viies "Ärkamise aja" rahva hulka. Kõigepealt on see lugu märgiline selles mõttes, et ta on kirjutatud 1983. aastal, sügava stagnatsiooni ajal, kui üle Eestimaa käis uus venestamislaine ning kui äkki ühel heliloojal tekib vajadus väljendada kõike seda, mida me tegelikult hinges kandsime, et saaks ühest taagast lahti. Nii sõnad kui ka meloodia on ju sama autori omad, mistõttu on see lugu eriliselt läbi tunnetatud ning samas on selles laulus koos olemas nii lihtsus kui geniaalsus. Lihtne võib sageli olla primitiivne, aga siin on lihtsus ja geniaalsus koos. On hetki, kui sünnib selline imeline looming ning sellepärast see laul ka elab ja kindlasti jääbki elama. Mistõttu ta kahtlemata ongi märgilise tähendusega."

XXIII laulupidu 1999: Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole"

Hirvo Surva: "Tihti räägitakse repertuaarist, et ikka ja jälle on uued lood ning et kui raske on neid selgeks õppida. "Mesipuu" on selles mõttes hea näide sellest, et see lugu tuli ja jäi. Sest koorilaulu tuli ta alles kuskil 1980ndatel. Mis näitab väga selgelt, et kui me ei too sisse uut repertuaari, kus siis üldse sellised lood tekivad. Kunagi oli ka Lüdigi "Koit" esimest korda ja oli ka Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" esimest korda ja nad jäid. Võib vist öelda, et laulupeo ühendkoor on minu jaoks lakmus, mis lõpuks kõik ära määrab. Sest lõpuks on ju lauljate emotsioonist näha, mis lugu neile meeldib, mis neile eriti hinge läheb ja mida tahetakse laulda. Näiteks 2011. aasta noote laulupeol ei olnud "Mesipuud" kavas, aga lõpuks hakkasid noored ise seda laulma."

XXIV laulupidu 2004: Rein Rannap "Ilus maa"

Hirvo Surva: Esimest korda kõlas "Ilus maa" laulukaare all 2002. aastal noorte laulupeol, aga kuna see mõjus sedavõrd võimsalt, võeti see kohe ka järgmise, 2004. aasta laulupeo kavva."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee