Eesti uudised

Pakri saarte põliselanik heitis jaanide ajal hinge, kiirabi oli võimetu aitama (90)

Küllike Rooväli, 2. juuli 2014 07:00
LEGEND: Mati-Erik Nyman jääb kõigile meelde Pakri saarte esimese sõjajärgse elanikuna, kes elas esimesed aastad onnis. Foto: MARIANNE LOORENTS
Kiirabi saatmine Eesti väikesaartele vajab lahendust, sest ka hiljutine abikutsumine Väike-Pakri saarele näitab, et riik ei suuda inimestele küllalt kiiresti appi tulla.

Mati-Erik Nyman, suure halli habemega mees, oli aastaid Eesti ajakirjanike lemmik. Tema oli see, kes kümme aastat tagasi kolis Pakri saartele, sest süda kutsus esivanemate elupaika.

Nymani (73) elutee sai otsa 20. juunil, kui saarele naasnud ja sinna suvilad rajanud rannarootslased pidasid saarel oma kalendri ja tavade järgi jaanipidu.

Suurkülas käis pidu ja kohal oli ka Väikekülas elav saare hing Mati, nagu kõik teda hüüdsid. Tants ja trall käis, söödi ja joodi, pillid hõiskasid ning saabuvat tragöödiat ei ennustanud miski.

Järsku hakkas halb

Kella 23 ajal, kui pidu hakkas hoogu saama, läks saarega ühendust pidava paadi juht koos ühe saare alalise suvitajaga randa paati üle vaatama.

Suvitaja Magda mäletab, et paadijuhil oli plaan mandrile naasta, aga kuna temastki on viie aastaga saanud saarel oma­inimene ja seltskond tore, otsustas ta siiski ööbima jääda.

Samal ajal hakkas Matil halb. Kuigi ta oli veel veidi aega tagasi lõbusalt laulnud ja tantsu löönud, istus mees nüüd pingile ja tundis end halvasti. Ta polnud purjus, võib-olla mõne tilga võtnud. Matil polnud kombeks palju napsitada.

Mees, kes aitas alati teisi ja jagas oma väheseid varusid isegi saarele tulnud juhuslike seiklejatega, oli nüüd ise hädas.

Kui Mati oksendama hakkas ja pingile röötsakile vajus, taipasid ta seisundit ka teised. Saare põliselanik Marianne Truu helistas kiirabisse, kust öeldi, et ainus võimalus on seada valmis politsei- ja piirivalveameti kopter. Selle valmisolekuaeg enne starti on aga õhtusel ajal teatavasti tund aega. Truu pakkus siis ise, et saarelt tuleb paat kiirabile vastu.

Ruttu joosti paadi juurde juhti otsima, jalgrattaga käidi veel paadi võtmete järel. Paadijuht kihutas mandrile Kurkse sadamasse, kõik sujus – Keila kiirabi jõudis kohale täpselt selleks hetkeks, kui paat saabus. Kiirabi riided olid õhukesed, ühele inimesele anti selga paadimehe jope ja sõit läks saarele tagasi.

Kiirabi tuli 45 minutiga

Kui kiirabi kohale jõudis, polnud teha enam muud, kui konstateerida Mati surma. Ta oli kustunud juba siis, kui abi järele mindi. Hiljem tuvastati tal kopsutromb, mille puhul polekski teda enam aidata saanud.

Magda sõnul võttis kiirabi kohaletulek aega saare kohta päris vähe – 45 minutit, mis aga mõne teise haigestumise või trauma korral oleks võinud olla elulise tähtsusega.

Samas pani see muretsema saare asukaid ja suvitajaid, sest nagu Naissaare jaanipäevalistele, kes ootasid lõkkesse kukkunud mehele kiirabi ligi poolteist tundi, sai ka neile selgeks, et abi kiirelt ei saa. Seda just õhtusel ajal ja nädalavahetustel, kui õnnetuste ja haigestumiste oht on kõige suurem.

Magda sõnul ei heida nad häirekeskusele ega kiirabile midagi ette, aga muretsema paneb abiandjate vähene võimekus saartele sõita ja puuduv ilmakindel riietus.

"Alati, kui õppusi näidatakse, on kõik ilus ja uhke, kopterid põrisevad ja paadid kihutavad, aga tavaelus tulevad lõdisevad meedikud oma kohvriga kai peale ja hea, kui paat juhiga on saadaval," kirjeldas Magda.

Samal teemal

01.07.2014
Häirekeskus uurib kiirabi jõudmist Naissaare põletusjuhtumile
26.06.2014
Õudne jaanipidu põlenud mehega Naissaare rannal: "Iga kord öeldi, et oodake, abi tuleb!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee