Minu meelest on emadevahelise "võistluse" suurim alaliik see, et kes on siis see rongaema. Kes on parem ema? Mis on selle "parema" ema tunnused.

Nagu te teate, siis on enamik emasid hoidmise koha pealt kahes leeris: ühed on need, kes ei tahagi oma last teistele hoida anda.

"Mina sünnitasin oma lapse endale, loomulikult hoian ma teda ise!" ütlevad nad üleolevalt ja hindava võltsnaeratuse saatel. Sest loomulikult on ju olemas see teine leer.

Need, kes annavad oma last hea meelega vanavanematele hoida, kui on mõni üritus, kuhu lastega pole sobilik minna, või siis on niisama puhkust vaja. Sellised emad on üldiselt teada-tuntud nagu need rongaemad.

Kas te ei leia, et see on naljakas? Rongaemaks tituleeritakse naist, kes ei taha küll iga sekund elust lapsega veeta, kuid teeb seda siiski valdava enamuse ajast, rohkem kui keegi teine ja armastab oma last. Ühtlasi ka iseennast, sest minu meelest ei saa ennast matta ainult emaks olemisse.

Kuskil peab ikka inimene ise ka alles jääma. Või ei? Miks ei võiks piirduda sellega, et rongaemad on tõesti need, kes oma lapsed hülgavad ja igaveseks lahkuvad? Või need, kes oma lapsi piinavad ja peksavad?

Aga oh ei. Ju siis on meie ühiskond lihtsalt niivõrd heal järjel, et on ikka rohkem nokkida vaja ja kritiseerida teiste emadust ja eluvalikuid.

Ei saa muidugi öelda, et sellised ütlemised ei pane ka ennast imelikult tundma. Kui inimene rõhutab, et ta on lapsega kodus, sest ta ju armastab teda. Ma ka armastan oma last, aga ikka ei ole probleem teda hoida anda. Kas ma armastan teda siis vähem? Kuidas mõõta emaarmastust?

Mul oli sama vestlus sõbrannaga, kes on just see tüüp, kes ei taha väljas käia. Loomulikult ei hõõru ta seda mulle nina alla, et mina seda korra kuus teen, aga see selleks. Ma mainisin talle, et sellised ütlused panevad küll endas natukene kahtlema ja ennast halvemini tundma. Ta hakkas naerma ja seletas, et ka teine pool ei tunne ennast tegelikult hästi.

"Kui mulle öeldakse, et ma käin väljas, sest mul on oma elu ka ja ma tahan ikkagi edasi elada jne, siis tunnen mina, et ma olen isikuna läbikukkunud. Et ma ei oska olla korraga naine ja ema. Et ma ei taha minna mehega kuskile kahekesti. Miks mina tahan ainult lapsega olla," seletas ta mulle oma mõtteid.

Mulle tundub, et emadus ongi selline asi, et kõik võrdlevad ennast kõigiga ja kõik tahavad olla paremad. Sest lapsi armastavad ju tegelikult kõik. Nii need, kes temaga 24/7 kodus passivad, kui need, kes teinekord ka sõprade või mehega aega viita tahavad. Aga ikka mõlgub peas see, et aga kuidas õigem oleks?

Mis teie arvate? Kumb see õigem siis on?

Mariann aka Mallukas kirjutab Õhtulehele kaks korda nädalas, kuid rohkem jutukesi ja seiku elust enesest koos lapse, mehe, ämma, viie kassi ja seaga võite te leida aadressil www.mallukas.com.

Jaga artiklit

14 kommentaari

K
K2t  /   15:39, 28. juuni 2014
Ilmselt lüüakse mind siin kohe risti, aga see selleks. Olen poolteist aastat last üksi kasvatanud ja ei kujutaks elu ilma temata ette. Aga peale lapse saamist ei jää elu ometi seisma. Meeleldi jätan lapse vanavanemate või enda vanavanemate juurde hoida. Ja see omakorda ei muuda meie vahelisi suhteid, armastust või sidet. Olen eelkõige naine ja siis ema. Sest nii kaua, kui ma ei tunne ennast täisväärtuslikuna, ei suuda ma keskenduda 100% lapse kasvatamisele ja emaks olemisele. Ja see omakorda ei tähenda, et kogu töö teeksid ära minu eest teised. Kord-kaks kuu jooksul väljas käia ei ole mitte mingi patt. Ja need, kes nii kiivalt teisi materdavad ja rongaemadeks tituleerivad, peaksid ise kord kuus ehk end tuulutama.
D
dfgdvc  /   13:01, 28. juuni 2014
Ema armastuse viimane tase on see kui ei lubata välja üldse minna kartes õnnetusi.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis