Prantsusmaa esiründaja Karim Benzema ja peatreener Didier Deschamps, kes oli 1998. aastal maailmameistriks tulnud meeskonna kapten. (JEFFROY GUY/SIPA)

1998 võõrustas Prantsusmaa jalgpalli MMi. Esimest korda toimus finaalturniir 32 koondise osavõtul, mis paisutas peotunde võimsamaks kui kunagi varem. ETV-s kommenteerisid mänge Lauri Leesi ja Kristen Viikmäe vanaema, Prantsusmaa kuulas Axelle Red'i ja Youssou N'Dour'i sulnist MM-laulu "La cour des grands" ja põles lootusest tõusta vutimaailma suurte, maailmameistrite sekka.

3:0 finaalivõit Brasiilia üle oli imeline jalgpallimäng. Zinedine Zidane viis Prantsusmaa poolajaks 2:0 juhtima, aga tiitlikaitsja Brasiilia vastu julgeti juubeldama hakata alles siis, kui Emmanuel Petit lõi 3:0. President Jacques Chiraci joovastus oli õppetund kõigile maailma riigijuhtidele, kuidas tuleb oma riigi suure edu üle rõõmustada. See oli üks vinge suvi!

Prantsusmaa koondise senine edu Brasiilias – esimest korda pärast 1998. aastat suudeti võita oma alagrupp – paneb otsima paralleele toonase ja praeguse meeskonna vahel. 1998 Prantsusmaa kapteniks olnud Didier Deschamps (mäletan, kuidas elevil Leesi ETV eetris selgitas, et Deschamps tähendab eesti keeles põldu) kinnitab, et rööpsed asjaolud on täiesti olemas.

"Täpselt nagu 1998. aastal, on ka mu praegune meeskond erakordselt keskendunud. Isegi need mängijad, kes kuigi palju platsile ei pääse, on võitluslikult meelestatud. See hoiak üksi edu ei taga, aga on mängulistele oskustele ülioluliseks täienduseks," sõnas Deschamps, kes tegi finaalturniiri eel julge otsuse, kui jättis meeskonnast kõrvale Samir Nasri.

Paistab, et konfliktse iseloomuga Nasri kõrvalejäämine on suutnud tekitada prantslaste leeris harmoonia, mille abil tuldi 1998 maailmameistriks. Toonane Prantsusmaa meeskond polnud enne oivalist esitust finaalis kaugeltki täiuslik. 1/8-finaalis alistati Paraguai lisaajal kuldse väravaga (rahu selle jalgpalli kontekstis erakordselt rumala leiutise põrmule), veerandfinaalis Itaalia penaltitega ning poolfinaalis Horvaatia 0:1 kaotusseisust tänu Lilian Thuram kahele väravale, mis jäid äärekaitsja 142mängulise (!) koondisekarjääri ainsateks (!) tabamusteks.

Need kolm hinge- ja tahtejõu abil võetud võitu lõid vundamendi skoori järgi otsustades kõigi aegade ühepoolseimale MM-finaalile (kolmeväravalisi võite on veel kaks, aga nendes skooris ka kaotaja).

Prantsusmaal on seekord Karim Benzema näol olemas ründaja, kes on vormis ja lööb väravaid, aga kes ei pea üksi vastutama – 5:2 võidumängus Šveitsi üle tegid skoori viis erinevat meest. Prantsusmaa on suuteline MM-tiitlit võitma. Aga sama kehtib veel vähemalt nelja koondise kohta (Brasiilia, Argentiina, Holland ja Saksamaa).

* * *

Pärast jaapanlasest kohtuniku Yuichi Nishimura ämbrit MMi avamängus ja Kolumbia brigaadi poolt Mehhikolt röövitud kaht väravat paistis, et vilemehed suudavad esiplaanilt taanduda, aga Claudio Marchisio (Itaalia) ja Antonio Valencia (Ekuador) punased kaardid alagrupiturniiri viimases voorus tõstsid furoori taas üles. Reeglite järgi pole mingit kahtlust – mõlemale mehele võis punast kaarti näidata, kohtunik ei eksinud. Ometi olid need kaks otsust MMi senist vilistamisliini arvestades väga ootamatud.

Kui MM oli kestnud kaks-kolm päeva, vangutasid kohtuniketöö nüanssidega hästi kursis olijad arusaamatusest pead – kuidas on MMile valitud kohtunikud sedavõrd tumbad, et jätavad nii palju ilmseid kollaseid kaarte andmata? Paar päeva hiljem jagati mats lahti – FIFA oli andnud kohtunikele käsu kaartidega koonerdada.

2010 MMil näitasid kohtunikud mängus keskmiselt 3,77 kollast ja 0,27 punast kaarti. Tänavusel MMil olid vastavad numbrid enne eilseid kohtumisi 2,59 ja 0,18. Nii punaseid kui ka kollaseid kaarte antakse 50% vähem kui nelja aasta eest. See on röögatu vahe!

Ei tasu arvata, et mäng on läinud 50% puhtamaks. FIFA otsustas, et mida vähem kaarte (ja mängukeelde), seda parem. Õige suhtumine, sest endise Itaalia tippkohtuniku Pierluigi Collina poolt Euroopa Jalgpalliliidus (UEFA) juurutatud ülikarm liin on absurdselt memmepoeglik.

Paraku peitub FIFA heas usus tehtud otsuses konks – iga uus asi nõuab juurutamis- ja kohanemisaega, mida kohtunikel MMi eel polnud. Järsk kõrvalekalle aastaid kehtinud liinist (2002, 2006, 2010 MMidel kaartidega ei koonerdatud!) toob kaasa kõikumisi, mis aga ajavad segadusse nii mängijad kui ka publiku.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis