Kommentaar

Roland Tõnisson | Suleiman, Džamaludin, Bouhlal ja Putin (5)

Roland Tõnisson, teoloog, rahvusvaheliste suhete magister, Helsingi, 25. juuni 2014 18:00
Foto: TOOMAS HUIK
Suleiman tuli Soome seitse aastat tagasi Iraagist, ta ei naerata palju ja on oma 25 eluaasta kohta väga vanamehelik.

Viimati, kui temaga rääkisin, oli ta siiski õnnelik, sest tema õde ja ema, kes olid jäänud Mosuli linna, on ISISe ja kokkuvariseva Iraagi kaitseväe lahingute eest sõitnud ära sugulaste juurde, lähemale Iraani piirile. Suleimani isa sai surma ameeriklaste kontrollitaval territooriumil ning enamat ta selle kohta midagi öelda ei taha, kui vaid seda, et ellujäämiseks hõimudevahelises tülis pidi ta kodukohast lahkuma.

Suleiman muutub kergesti emotsionaalseks, kui tuleb juttu ameeriklastest ja Euroopast. Ta leiab, et eurooplased ei ole otsusekindlad ega suuda võtta konkreetseid seisukohti Euroopat puudutavates küsimustes, mis on tema arusaamade järgi nõrkuse ja arguse ilminguks. See-eest meeldib talle väga Putin, kes ei keeruta oma sõnades ja on valmis vaenlastele andma vastulööki, sest selleks on ta ju oma hõimu juhiks seatud, nagu Suleiman oma mõtet sõnastab.

„Mida mul Euroopalt õppida on? Mitte midagi!" žestikuleerib ta emotsionaalselt. „Raha! Raha! Kõik keerleb ainult ümber raha! Jah! Keegi ei pane inimesigi enda ümber tähele, inimesed ei suhtle omavahel. Inimesed ei ela..."

Džamaludin on 12 aastat vana. Ta pöördub ise minu poole, kui olen keelanud metrooperroonil kahel venelasest kooliõpilasel kolmanda kiusamise. „Kas te olete venelane?" küsib teismelise-eelik. „Ei. Olen eestlane. Aga ma arvan, et ühelgi immigrandil ei ole vaja jätta endast tema uuel maal halba muljet. Pealegi mulle tegelikult vene kultuur meeldib."

Džamaludin ei tea venelaste kultuurist vist midagi ega tahagi teada, sest ta vihkab neid. Ta tuli Soome kolm kuud tagasi Poolast ja peab lahkuma nelja päeva pärast, sest Soomel ei ole võimalik talle, tema emale ja õele varjupaika anda. Küll on aga Soome riik jälginud kiivalt, et Džamaludin käiks sellel ajal ilusasti koolis, kui ta viibib tema territooriumil.

Minu noor vestluskaaslane tuli Poolasse Tšetšeeniast. Tema isa, kes tegeles džihaadivõitlejate varustamisega, sai surma Vene „föderaalide" operatsiooni käigus. Oma hingede päästmiseks pidid nad kodumaalt lahkuma. Džamaludin ei ole kindel, et Euroopa vajab temasuguseid ja arvab, et Soome otsus nende perekond välja saata on tingitud hirmust Venemaa ees.

„Mis teist edasi saab?" küsin.

Džamaludin kehitab õlgu. „Ega me Poolasse kauaks jääda ei saa. Sealt on meid võimalik üles leida. Ilmselt peame ükskord ikka koju tagasi minema. Me oleme ju igal pool võõrad."

„Ma loodan, et selleks ajaks on sinu kodumaal rahulik." Mul endal on ka imelik seda öelda, sest see kõlab õõnsalt, loosunglikult ja protokolliliselt. Kuigi tegelikult ma ju soovingi tema maale rahu.

Taas õlakehitus: „Ma ei usu. Nii kaua kuni „föderaalid" meid tapavad, ei saa seal rahu tulla." 12aastane noormees vaatab mind tõsiste, mehelike silmadega.

„Ma loodan, et sa ei pea hakkama sõdima," vastan pärast mõningast pausi ja tunnen ennast veel tobedamana.

„Aga kuhu mul pääsu on? Seal ei ole võimalik valida poolt."

Allah ei näe

Kõrvalpingil mängivad Džamaludini kohalikud eakaaslased telefonidega, saadavad üksteist ebatsensuurselt pipramaale ja räägivad innustunult mängudega seotud üksikasjadest, mis minusugusele vanurile on sama mõistetamatu kui poliitiline olukord Kaukaasias. Minu vestluskaaslane vaatab neid hindava pilguga ja naeratab mulle otsa vaadates, andes mõista, et selliste poistega ta luurele ei läheks. Väljun Hakaniemis ning Džamaludin jääb metroosse jätkama seda peaaegu viimast koolipäeva Soomes, kus ta on saanud tunda end siiski rahulikult ja kaitstuna.

Ma ei jaga tema siit ilmast lahkunud isa poliitilisi ja usulisi tõekspidamisi, ent sellele tšetšeeni noormehele ja tema emale soovin ma kõike head ja rahu. Nagu iseendalegi ja meile kõigile. Teel tööle viipan eemalt Suleimanile, kes vastab käetõste ja peanoogutusega. Millest võiksid rääkida omavahel Suleiman ja Džamaludin?

Bouhlal on Tuneesiast. Ta õppis omal ajal Leningradis, abiellus seal ja kolis hiljem Helsingisse. Tema lapsed ja nüüdne endine naine elavad samuti siin. On ramadaan ja ta kiirustab oma võileibadega parki, et mitte Suleimanile vahele jääda. Ega Suleiman teda kividega loopima ei hakkaks, aga lihtsalt oleks piinlik vahele jääda inimesele, kes ramadaanipaastust kindlalt kinni peab ja sööb alles siis, kui päike on looja läinud. Nii on Muhamed õpetanud. Bouhlal meenutab mulle ajateenistuses kohatud usbekke, kes pruukisid rõõmsasti nii sealiha kui ka viina. Vabandusi oli neil selleks vähemalt kolm. Esiteks – Leningradis on jube niiske ja külm. Teiseks – kui katus on pea kohal, siis Allah ei näe. Kolmandaks – üleüldse näeb Allah ainult Taškenti, sest Leningrad on liiga kaugel.

Immigrante on mitmesuguseid

Meie Euroopa islamikogukond on väga kirju ning suhtuda sellesse ühekülgselt on eksitav. Nende hulgas leidub nii tõelisi sõjapõgenikke kui ka piraatluse ja Euroopa-USA abirahade varastamisega rikastunud elatustasemepõgenikke, kes on tulnud selleks, et lihtsalt elu nautida. On islamiste, kelle eesmärk on kasvatada läänemaailma poliitilise, sotsiaalse ja kultuurilise lagunemise produktidel üles islamiühiskond. On neid, kes on tänulikud võimaluse eest saada korralik haridus ning seda oma elus rakendada.

Ka meil Eestis tasub ennast Euroopas toimuvaga paremini kursis hoida ja endale selgeks teha, et maailm muutub kiiremini, kui me arvame. Pea liiva alla peitmisega ning immigratsiooniküsimuste veeretamisega järgmisele parlamendikoosseisule ja sealt edasi kinnitame vaid Suleimani-suguste arvamust Euroopast: me ei märka enda ümber kedagi ega midagi, sest suudame mõelda vaid iseendale ja tänasele päevale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee