3
fotot
KOOS LAVAL: Rokkar Jaagup Kreem laulab suguvõsa kokkusaamistel nii iseenda hitte kui ka oma onu Juhan Viidingu kirjutatud tekste. Ühtlasi on Jaagup esinenud koos oma tädipoja Indrek Tarandiga. See foto on tehtud Leigo Järvemuusikal. (Teet Malsroos)

Indrek Tarand: "Kommetest olulisem on suurperelik hoiak – olla vajadusel üksteisele toeks."

"Tavaliselt on sugulastega kohtudes ikka nii, et üks võtab laulu üles ja kõik hakkavad laulma. Suures osas on need minu onu Juhan Viidingu kirjutatud tekstid, aga ka vanaema õpetatud laulud. Ma ei oska küll laulda, aga Jaagup Kreemi taustal on julgem tunne. Oleme koos laulnud ka tema hitte, nagu "Juulikuus lumi on maas" ja "Ajateenija"," räägib poliitik Indrek Tarand oma suguvõsa tähtsamast traditsioonist – laulmisest.

Indrek Tarandi sõnul saavad tema pere ja vanemad suurepäraselt läbi sugulaste Kreemide ja Viidingutega. Kui ainult leiduks mahti tihedamalt kohtuda.

"Isegi väiksemateks kokkusaamisteks on tegelikult ikka pagana raske aega leida," selgitab Indrek, kelle hinnangul on tema suguvõsa koosviibimised väga sarnased teiste eesti suguvõsade mahaistumisele – ühe väikese erandiga.

"On veel üks üritus, mida nimetatakse "suguvõsa lõpetamiseks" ja kus osalevad spetsiifiliselt Linda Viidingu laste lapsed ja lapselapselapsed. Formaat sarnaneb ülikooli lõpetamisele, kuid seda tehakse vaid erilisel vajadusel," toob Indrek näite, jäädes lahtiseletamisel siiski mõõdukalt salapäraseks.

"Jaanipäev on ikka jaanipäev ning jõulud on ikka jõulud. Nagu tuhandetes teistes peredes," leiab Indrek, et tema suguvõsa ei erine tavalistest eesti peredest.

"Jõulude ajal on alati ka lauldud, Vene okupatsiooni ajal oli see ehk tähtsamgi kui praegu, aga traditsioon on säilinud. Ja eks põllumajandusliku eluviisi taandumisega on kõvasti muutunud ka jaanipäeva traditsioonid. Kommetest olulisem on aga suurperelik hoiak – olla vajadusel üksteisele toeks."

Käisime õunaraksus ja kollitasime vanainimesi

Toetus võib väljenduda ka lihtsates asjades.

"Kui noor kaitseliitlane ehk minu tädipoja poeg August Kreem peab varavalges õppusele minema, siis saab ta juba õhtul minu juurde öömajale tulla, et ei peaks tasuta ühistranspordi imelisi ajagraafikuid testima," näitlikustab Indrek.

"Kui on vaja mööblit tõsta, siis tuleb appi naisekandmise maailmameister. Näiteks tõstsime 2007. aastal Margo Uusoruga Brüsselis – kui ta töötas sealses Eesti saatkonnas – minu parlamendisaadikust isa Andres Tarandi mööblit. Margo on nii sõbralik ja vastutulelik inimene, et aitasime veel tassida ka naabrinaise klaverit."

Suuremate ühispidude korraldamine käib Indreku sõnul nii, et alguses on sigimist ja sagimist, kuni "suguvõsa vanim" võtab juhtimise üle ning jutud saavad aetud, plaanid tehtud ja lubadused antud.

"Suguvõsa vanim oli vanasti vanaema, aga pärast tema matuseid võtsin ma selle ameti endale. Tegelikult on nii, et see tiitel läheb automaatselt üle selle kätte, kes on parasjagu ettevõtmise eestvedaja, vanus pole oluline," selgitab Indrek.

Viimati saadi suurema seltskonnaga kokku Indreku tädi Anni Kreemi sünnipäeval märtsi lõpus.

"Kahjuks ei saanud ise kohal olla, aga üks väga ilus raamat tuli sealt sünnipäevalt meie tütar Helmile – "Mamma Liine mälupildid". Selle tegi minu tädipoja naine Tiina Mall Kreem," räägib Indrek.

Läinud aastal tähistati ka Indreku ema Mari ja isa Andres Tarandi 50. pulma-aastapäeva.

"Päris tore, et kohal oli palju inimesi, kes olid viibinud nii mu vanemate kui ka minu pulmas," rõõmustab Indrek ja räägib, et selleks puhuks tehti mitme peale pulmaleht.

"No see oli niisugune lõõp või teatud pulmakombe parodeerimine. Koostasime seda tsipake kõik, peamise töö tegi Kadi (Indreku abikaasa). Toonane Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutas ja sõbrad tegid kujunduse. Täitsa lõbus lehetegu oli," meenutab Indrek emale ja isale üllatuseks tehtud väljaannet.

Vaatamata sellele, et Andes ja Mari Tarand on olnud nüüdseks juba 51 aastat abielus, ei tiku nad Indreku sõnul oma poegadele kooseluõpetusi jagama.

"Isalt-emalt ikka õpitakse, eeskujud on muidugi olulised, aga ma arvan, et nii mina kui mu vend elame ikka enda elu ja seoses abieluga otseselt kelleltki eeskuju ei otsi. Ei minu ega minu naise vanemad pole kunagi tikkunud meile õpetusi andma, et tehke oma kooselus nii või naa või kolmandat moodi," räägib Indrek.

"Abi oleme küll alati saanud, kui on tarvis olnud. Mulle selline töötav suurpere mudel sobib, et vanemad, nooremad ja keskmised põlvkonnad kuidagi toimetavad orgaaniliselt koos."

Indrek õppis juba lapsena, et noorem põlvkond peab aitama vanemaid ja vastupidi. Näiteks hoidis tema tihti väiksemaid sugulasi.

Indrek: "Nooremaid toodi riburada – nii nagu nad siia ilma sündisid – vanaema juurde hoiule. Kõigepealt toodi imikuna täditütar Leena, siis minu vend Kaarel, järgmisena Leena õde Maarja, Juhan ja Jaagup Kreem, üks viimaseid oli Elo Viiding. Ja mina kui kõige vanem pidin siis nende eest hoolitsema ja nende üle arvestust pidama, kohati ka mänge ja matku organiseerima või muid elutarkusi edastama.

Linnas oli lapsi veidi kergem hoida kui maal. Suvel maal tehti ikka tööd: väiksemad söötsid kanu, suuremad karjatasid lambaid. Tol ajal ei olnud midagi imelikku selles, kui lapsed tegid tööd, aga muidugi tegime koerustükke samuti: käisime õunaraksus ja kollitasime vanainimesi.

Lapsena meelitasime väiksemad sugulased puu otsa ronima, et siis ise kiiresti alla hüpata ja jalgratastel põgenema panna. Need fraasid ja hüüded sealt okstelt kõlasid toona tõesti naljakalt, aga praegu ma enam niimoodi ei teeks. Nagu ka ei õpetaks teistele paljajalu bituumenisegusse ronimist, mis kunagi Emmastel juhtus."

Kui head pole ka Indreku suhted oma sugulastega, on ta veendunud, kõige lähedasem inimene neist kõigist on tema jaoks vend Kaarel.

"Ilma igasuguse kahtluseta – kui mul poleks minu venda, oleks elu ikka täiesti poolik!"

Et onu on luuletaja, saime kõik tunda

"Ma hakkasin üsna vara taipama, et mitte ainult meie suguvõsas pole toredad ja vahvad inimesed, vaid neid leidub arvukalt teisteski. Ning nendega läbikäimine ning suhtlemine oli veelgi huvitavam.

Aga seda, et onu on luuletaja, me ikka teadsime ja saime tunda," meenutab Indrek oma onu Juhan Viidingut.

Näitena meenub talle episood, kuidas sündis luuletus "Helsingin Sanomat".

"Lugu oli selline, et vanaemale oli Soomest salakaubana toodud "Helsingin Sanomat" ja seda loeti siis huviga. Kaanest kaaneni. Ühel hetkel tõusis onu Juhan püsti ja küsis minu isalt: "Kas ma võin su kirjutusmasinal ühe teksti teha?". Natukese aja pärast kuulsime luuletuse esmaettekannet."

Elo on erakordselt tugev inimene

Juhan Viidingu tütar Elo oli jupp aega suguvõsas noorim.

"Elo oli pesamuna, isegi Jaagupist noorem. Ta oli väga hea laps: hästi kasvatatud, teadlik, delikaatne, tundeline. Eks me lapsena pidasime teda veidi haprakeseks, aga nüüd teame, et eksisime. Ta on tegelikult väga tugev ja palju haritud. Pean teda väga kalliks. Viimati kohtusime tänavu talvel tema pisikese lapse sünnipäeval ja vestleme ikka telefonitsi ka," räägib Indrek Tarand.

"Aga taas – ega me kumbki paneks pahaks, kui elu võimaldaks vahel sagedamini teineteist näha. Elo ema Riinaga olen ma vast isegi rohkem suhelnud, aga eks me ole ka enam-vähem ühest põlvkonnast."

Elo vanaisa Kaljo Kiiska mäletab Tarand kui ühte toredat meest.

"No kes siis Kaljo Kiiska ei mäletaks. Igavene muhe mees oli. Räägitakse, et ainuke Saksa sõjaväes teeninud NLKP keskkomitee liige – kuhu ta ju filmiliidu juhina ex officio määrati."

Kuidas vanaema peret püstoliga ehmatas

Indrek Tarand: "Nalja on ju ikka palju saanud, meile on huumor oluline osa elust. Aga praeguses kontekstis tõstaksin esile ühe loo. Minu vanaisa Helmut Tarand õpetas oma naisele Leidale ja viimase õdedele Loopere talu maadel püstoli kasutamist, et kui punaväelased röövima tulevad, oleks mingigi enesekaitse.

Vanaema oli oma õdedest kõige täpsem ja tahtsi oma laskmisoskustega hoobelda. Ükskord hakkas ta Kärdu köögis teiste ees uhkustama, püstol käes. Sihtinud isegi inimeste poole, mis küll keelatud oli. Ja siis korraga tulistas lakke.

Ehmatus oli suur, ka lastel, kes kartsid, et pööningul said kassipojad pihta. Vanaema ise ei tahtnud seda lugu üldse mäletada, ei tahtnud, et teisedki sellest räägiksid. Aga naljakal kombel on see pärimus siiski minuni edasi antud. See lugu juhtus 1944. aastal.

Tegelikult oli suguvõsas Indreku sõnul siiski veel paremaid relva käsitsejaid. Loopere Johannes oli 1941. aastal see mees, kelle täpne lask komissar Pasternaki pähe tegi tollest Nõukogude Liidu kangelase ja laskjast hiljem Siberi vangi."

Jaga artiklit

10 kommentaari

J
jennifer  /   10:11, 27. nov 2014
Tere
CALIFORNIA terry'm Jennifer, kui ma lõpuks leidsin selle tõestuseks õigekirja DR.musa aidanud paljud inimesed saavad oma lähedastele ja peredele lagunes tagasi, siis Ma läkitan Tema e-mail, sest drmusaspelltemple@gmail.com meeleheitel, ma võtan seda rahvale tagasi. Mu abikaasa oli elu minu ja mu kaks last katastroof. Tahtsin dramaatiline muutus ja ma arvan, äkki võlukepikest. Pärast arutelusid otsuse DR. Muse, mis andis mulle lootust, et mu abielu oli taastatud. Olin kindel, et mu mees ei lähe koju, ja ta! On tore, et sa tegid minu jaoks on see suur võlurid oma abi on hindamatu! Ma ei tea, mida ma tegin ilma DR. Muse, DR. Musa töö, korraldada ja väga funktsionaalne ja ma arvan, et ma olen parim viskaja, kui mõni magic andmata töötas tema magic, kui vajate abi, võtke julgelt sisestage oma e-mail: drmusaspelltemple@gmail.com või temaga ühendust oma veebilehel: drmusaspelltemple@gmail.com
Või saad ühendust temaga telefoni teel: +2349033455855, ja ma kinnitan teile, et asjad töötavad siin ....
I
ilmar  /   18:35, 24. juuni 2014
mes laulmine see, rohkem nigu plekkkõrist määgimine!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis