Eesti uudised

Jaaniõhtu: kellel suur lõke, kellel paljalt ujumine (2)

Ille Grün-Ots, 23. juuni 2014 12:51
Foto: ALDO LUUD
Eestlasele on jaanipäev ilmselt suuremgi püha (loe: pidu) kui jõulud või munapühad – suur tuli, palju rahvast, ohtralt süüa-juua. Mujal Euroopas asja nii ­tõsiselt ei võeta, aga suvehakku tähistatakse ikka.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA on ära teinud suure töö ja korjanud kokku jaanipäevakombeid nii vanast ajast, lähiminevikust kui ka tänapäevast.

Jaanipäev on iidne suvepüha. Veel hiljuti oli maal – aga ka linnas – tavaks minna jaanilaupäeval sauna ja tingimata käia surnuaial omaste kalmudel. Õhtul süüdati jaanituli.

Jaanituld tehakse endiselt, see tava on viimase saja aasta jooksul üsna vähe muutunud.

 

Kui, siis ehk sellevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.

Jaanituli oli, on ja ilmselt ka jääb

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eesti eri paikades jaanituld omal viisil. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava laasitud puu otsa viidud katlas.

Sellist tuld on kutsutud leedutuleks.

Veelgi varasemast ajast, 19. sajandi teisest poolest, on olnud kombeks suurema lõkkeplatsi juurde ehitada ka kiik. Möödapääsmatult vajalikuks peeti seda eelmise sajandi viimaste kümnenditeni.

Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali, 1970. aastatel põletati vanu autokumme, millest sai suure tossulõkke. Rannikul on olnud kombeks põletada vanu paate, mõnel pool tehti jaanituld käbidest.

Tule juures on jaaniõhtul läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna on alati kutsutud pillimehi. Varasematel aegadel mängiti ringmängulaule või lauldi, ka kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud rahvamängud – ametlike jaanitulede korraldajail on need tänini rahvapeo kavas.

Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagiste küla- ja mõisajaanituledega.

Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.

Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee