Kommentaar

Kommentaar | Riigikogu olematust eetikakoodeksist (9)

Igor Gräzin, õiguse ja eetika õppejõud, TLÜ, 20. juuni 2014 15:24
Foto: Heiko Kruusi
Need sündmused, mis ajendasid riigikogu eetikakoodeksit looma, on saanud ajalooks. Isegi vabariigi prokuratuuri poolt inkvisitsiooniliste meetoditega (selle sõna keskaegses tähenduses) läbi viidud uurimine ei tuvastanud midagi taunimisväärset ja nii see jäänukski, kui asi poleks taas korraks ajakirjanduses vilksatanud, nii et ajakirjanik minult selle kohta küsis. Seoses sellega, et Kaja (Kallas – toim. märkus) andis enne uuele tööle siirdumist viimase asjana riigikogu juhatusele üle eetikakoodeksi teksti (kuivõrd toore või töödeldud – ma ei tea).

Kirjutamata seadused

Ja kuna kired on suuresti maas, mingit erapoolikust selles teemas enam olla ei saa, siis selgitaksin seda, mida üks eetikakoodeks (ehk käitumise eetiliste reeglite kogum) endast kujutab.

Alustan definitsioonidest, nagu olen seda teinud üliõpilastele juba 30 aastat.

Eetikanormid on normid, mis tagatakse avaliku arvamuse jõuga.

Öeldust tulenevad teatavad järeldused. Juriidiliselt saab hinnata vaid nähtusi ja käitumist, millel on selge väline ilming: teod, ütlemised, sündmused jne. Mis puudutab nende taga olevaid hingelisi nähtusi – motiive, suhtumisi, tõekspidamisi vms – õigus hinnata ei saa, küll saab seda aga moraal. Tegu võib olla juriidiliselt üks ja seesama (vargus, pettus, valge ja must vale, vendade Voitkade lugu jne), aga meie moraalne hinnang neile võib olla erinev. Voitkasid vääristas ja õigustas selge omakasu puudumine ja metsavendluse romantika, kuigi tavalise standardi järgi olid nad eeskätt ikkagi röövlid.

Juura püüab moraali arvestada, aga ei asenda teda. Moraal jõuab kaugemale, aga tema piirid on ähmasemad. Avaliku elu tegelased võivad peaaegu kõik kinnitada, et avalik arvamus on sageli ebaõiglane, aga katsu sa seda ära seletada! Igatahes sellest tulenebki meil liigagi kergesti juurdunud JOKK-teooria. JOKK tähendabki seda, et õigluse ja moraali seisukohalt võiksid asjad olla kuidagi teisiti, kuigi juriidiliselt on kõik korras. Me ütleme kergesti, et õigusemõistmine peab ka õigusena välja paistma, unustades, et kõigepealt peab olema õigusemõistmine ise.

Öeldust järeldub, et siduva, juriidiliselt tähendusliku eetilise normistiku loomine ja kujundamine on võimatu juba puht-teoreetiliselt. Kõige halvemal juhul on see otsetee seadusetuse põrgusse. Hitleri ajal mõisteti õigust „eluterve natsionaalsotsialistliku instinkti" ja NSV Liidus „sotsialistliku seaduslikkuse", s.t. mitte tavalise seaduslikkuse printsiibi alusel.

Ära ole siga

Kas siis eetikakoodeksit vaja ei olegi? Ei, miks mitte. Aga kui teatavat personalipoliitika osa nähtaks kõrvuti firma missiooni sõnastusega. Motivaatorina. Õigustaja ja teenäitajana keerukates olukordades. Tegelikult pole sedavõrd vaja mitte eetikakoodeksit kui mingit valmis asja, vaid kui pidevat ja lõppematut protsessi. Sest just see protsess suunab meid mõtlema meie tegude moraalsetele alustele, mis muidu võiksid jääda tahaplaanile. Eetikakoodeks aitab eeskätt neid, kes seda teevad. Eetika toimimine, s.t. avaliku arvamuse rakendamine, tähendabki eeskätt nendel teemadel rääkimist.

Muide, neid alusreegleid pole palju. Ise arvan olevat hakkama saanud kahega.

Esimene: ole aus.

Teine: ole hea inimene (s.t. ära ole siga).

Ja iga kord, kui sa eksid ükskõik kumma vastu neist kahest, karistab sind keegi, kes on karmim mistahes ametlikust kohtunikust – südametunnistus, Jumal või keegi muu, kes on suurem kui meie ise.

Kõigi aegade kõige suurim filosoof, Immanuel Kant ütles: on kaks asja, mis panevad harduma – tähistaevas pea kohal ja moraalne seadus, mis on inimese hinges.

Samal teemal

28.06.2014
Eurosaadik Toom pinginaaber Ansipist: huumoritaju on meil mõlemal, aga armastust ei teki