5
fotot
Soojus ja päikesepaiste ilmutavad end siinmail tunduvalt varem kui Eestis. Juba märtsis sain kõndida rannal nii, et jakki polnud vajagi ja vesi oli katsumise järgi piisavalt soe, et sinna oleks julgenud varbad sisse pista küll. (Kais Allkivi)

Öeldakse, et kodus on alati kõige parem. Rõõmustan peatse koju naasmise üle tõepoolest väga, kuid ometi jään ma Hollandis veedetud ajast nii mõndagi taga nutma. Näiteks suurepäraseid rattasõidutingimusi, värsket heeringat ja siinset ilmastikku, mida kohalikud ei jõua tihti ära kiruda.

Hiljuti kirjutasin sellest, mis on mulle Eestiga seoses igatsusemõtted pähe toonud. Igal mündil on aga kaks poolt. On asju, mis on jõudnud mulle siinse elu juures piisavalt meeldima hakata ja harjumuslikuks saada, et neist on kahju loobuda. Mõnest rohkem, mõnest vähem. Aga väiksed raskused Eesti eluga taaskohanemisel on garanteeritud.

Võimalus iga päev rattaga sõita

Ka neile, kes varem rattausku polnud, ei jäta Holland eriti muud võimalust kui sellesse pöörduda. Mõtlesin minagi algul, et igapäevast ratturit must küll ei saa, sest ma pole sellega ju harjunud. Kuid harjumus tekib, ja kiiresti.

Esiteks praktiline külg: jalgrattaga pääseb koduukse eest mugavalt ja kärmelt kõikjale. Pole tarvis mõelda sellele, milline buss täpselt kuhu viib ja mis liini bussid sõidavad ainult nädala sees, mis liini bussid ka nädalavahetustel. Algul oli mulle lähim bussipeatus seitsmeminutise jalutuskäigu kaugusel, kuid ümberkorralduste tõttu tulnuks hiljem kõmpida 12 minutit peatusse, kust pääseb keskraudteejaama, ning 15 minutit peatusse, kust pääseb ülikooli. Nii mitu korda päevas. Selle aja peale, kui jõuan peatusse, et järgnev veerandtund bussis veeta, oleksin rattaga juba südalinnas. Pealegi ei sõida bussid kaugeltki alati graafiku järgi. Rattaga liigeldes oled iseenda aja peremees.

Teiseks: rattasõit on lihtsalt nauditav. Tuul viliseb kõrvus, värske õhk tulvab kopsudesse, põsed õhetavad kergelt... Iseäranis mõnus on see, kuidas rattaga vuramine  palaval umbsel päeval tuult tekitab. Olen nagu väike laps, kes on äsja mingi lõbusa tegevuse avastanud. Samas on mugav rattaga poes käia, sest siis ei pea raskeid kotte oma õlgadel kandma. Ja mu reielihased tänavad mind selle igapäevase trenninatukese eest. Pidev rattasadulas istumine on üks peamisi põhjusi, miks hollandlased (ja ka belglased) enamasti ka vanemas eas heas vormis püsivad. Ülekaalulisi inimesi näeb siin üldse tunduvalt vähem kui mujal Lääne-Euroopas.

Ratturid ongi siinses liikluses eelisseisundis. Hollandis on väga hea rattateede võrgustik. Rattateed on sageli ka autoteest pisut kõrgemad, kuid kõnniteest pisut madalamad, mis muudab rattaga liiklemise kõigi jaoks turvaliseks. Kui Tallinnas sõites oleks mul autode ees hirm, siis siin pole selleks tarvidust. Muidugi tuleb tähelepanelik olla, kuid siinsed autojuhid on karastunud ja vaatavad väga ette. Nad ei kihuta järsult nurga tagant välja, sest teavad, et tõenäoliselt ristub nende tee mõne ratturiga.

Hollandis kõneleb rattasõidu kasuks ka see, et ühistransport on kallis. Tallinnas on see tasuta ning kokkuvõttes tuleks rattaga liiklemine tallinlasele kulukam. Ometi eelistaks ma kodulinnaski sõita tööle värsket õhku hingates ja ennast liigutades, mitte trammis teiste inimeste vahele litsutuna. Eestis on kergliiklusteed justkui mõeldud pühapäevaseks ajaviiteks. Kavatsen küll esimesel võimalusel päris oma ratta soetada ja avastada võimalusi selle kasutamiseks Tallinnas, kuid siinseid sõidutingimusi hakkan kahtlemata taga igatsema.

Puhas ühistransport

Kui aga on tarvis siinmail ühistransporti kasutada, ei jäta bussi- või trammisõit vähemasti igal teisel või kolmandal korral ebameeldivat elamust, sest istmed ja vahekäigud on puhtad ning lehka ei ole ma veel kunagi tundnud. Tõsi, karnevaliaegne sõit tuubil täis rongis ja läppunud õllehaisus polnud sugugi meeldiv, aga seda juhtubki ilmselt ainult pidustuste ajal.

Õigupoolest ei soovi ma teha etteheiteid neile töötajatele, kes tramme-trolle-busse pesevad, vaid reisijatele. Koduta jäänud eluheidikud on Eesti kahetsusväärne sisepoliitiline probleem, ent seda kõrvale jättes: miks on nii, et ühel pool inimesed pesevad ennast ja käivad puhtalt riides, teisel pool aga sageli mitte? Isegi kui neil on töö ja kodu. Samuti ei kaani siin tavajuhul keegi bussi peal õlut. Kui ka pudelid kotis on, tühjendatakse need mujal. Kodulinnas pean aga taas harjuma sellega, et ühistranspordis tuleb alatasa hinge kinni hoida - aastatega olen omandanud juba spetsiaalse trammihingamistehnika. Aga kohe üldse ei tahaks seda taas kasutama hakata.

Viisakus poes

„Tere päevast!“

„Tere!“

„See teeb kokku 14,90.“

„Jah, ma maksaksin kaardiga.“

„Kas ma annan tšeki ka kaasa?“

„Ei, tänan! Pole vaja.“

„Ilusat päeva jätku ja nägemist!“

„Kena päeva ja jõudu tööle!“

Umbes selline näeb Hollandis välja minimaalne kassavestlus lindi taga istuva müüja ja kliendi vahel. Eestis võib seda halvemal juhul asendada haudvaikus. Vahel ei öelda teregi, rääkimata pärastistest headest soovidest.

Need head soovid peavad aga tingimata tulema mõlemalt poolt, muidu ei saa neid ju vahetada. Eestis liigub teeninduskultuur tegelikult ülesmäge ning mõnest poest on lausa lust lahkuda, sest müüja ütlebki naeratades parimad soovid kaasa. Küsimus on aga selles, kas ka teine pool ehk klient sellega kaasa läheb või ainult ühmab vastuseks midagi arusaamatut, kui sedagi. Püüan vähemalt ise käituda Eesti poes samamoodi kui siin ning loodan, et meie inimesed avanevad tasapisi, nii et võõrale millegi hea ütlemine poleks enam suur ja piinlik katsumus.

Sümpaatse mulje on mulle jätnud ka müüjate tähelepanelikkus. Kui keegi lahkub kassast suure kandamiga, uuritakse, kas ta vajaks ehk lisakotti. Mullegi on müüja lõbusalt öelnud, et nähtavasti läheb mul tarvis veel ühte kotti. Samuti on poetöötaja mind aidanud, kui taaraautomaat ei tahtnud mõningaid pudeleid vastu võtta. Ta märkas mu ponnistusi kõrvalt, astus mulle ise juurde ja ütles, et võib pudelid lihtsalt tagaruumi kaasa võtta ja mulle käsitsi tšeki kirjutada.

Veel üks asi: kassasabas panevad inimesed pea eranditult enda järel lindile vahepulga juba ära, et järgmine ostja ei peaks selle järele küünitama. Miski, mida olen ise Eestis alati teinud, kuid mis näib olevat pigem haruldus.

Varajased kevaded

See on muidugi puhtalt laiuskraadi küsimus, et soojad kevadilmad siin varem kätte jõuavad. Aga on ju tore, kui juba veebruaris hakkavad lilled tärkama ja mõningatel põõsastel võib näha õisi! Ja kui märtsikuus saab välikohvikus päikse käes peesitada, nõnda et päikeseprillideta ei saa kohe mitte läbi! Kohalikud on küll manitsenud, et see on ilma mõttes olnud erakordne aasta ja enamasti jagub neil talve kauemaks. Siiski on kindel, et aprillis saab end natukeseks t-särgi väele koorida, sest siis ilmutab end alati esimest korda suveilm.

Ilm on hollandlastel väga sage jututeema nagu brittidel. See kevad pole neile kurtmiseks palju põhjust andnud, kuid üldiselt teevad nad oma ilmastikuga seoses iroonilisi nalju. Kui kohalikud tudengid välismaalt pärit üliõpilastele veebruari algul linna tutvustasid, ehmatasid nad meid ära jutuga, et siin muudkui sajab ja päikest näeb harva. Sõltub ilmselt, kust pärit olla. Eestlase vaatevinklist ongi ilmselt hea, et Holland pole Hispaania ja talumatult palavaks läheb siin harva.

Küll aga on vahe selles, et temperatuurid on siin mahedamad ja kõiguvad palju vähem. Näide: vahetult enne seda, kui ma mai lõpus Eestisse sõitsin, pööras ilm mõlemal pool ära ja päikesepaiste asendus sajuga, kuid Hollandis oli sajust hoolimata 20 kraadi, Eestis oli samal ajal seitse kraadi.

Suved on Hollandis suhteliselt sarnased: jagub nii päikest kui ka sajuilma, kuumematel päevadel on on sooja üle 30 kraadi. Talvel aga eelistaks ma lumesadu nagu Eestis, kuid ilma tohutute külmakraadideta ja nii, et see aeg paari kuuga läbi saaks. Seepärast meeldikski mulle varajased kevaded nagu siin.

Ka sügisel on mõtet Hollandisse tulla: paari aasta tagusel reisil sain veel oktoobrikuus jalgupidi merevees kõndida ning jakki polnud üldse vaja, kui päike paistis. Mis tuletab mulle meelde, et sel aastal võinuks tegelikult juba märtsis varbaid pidi meres sulistada, kuid miskipärast ei liitunud ma õelastega, kes kohe uljalt kingad jalast heitsid. Ehk oleks pidanud, sest kui sageli ikka sellist võimalust tekib.

Värske heeringas

Lõpuks ei saa läbi ka toidujututa. Kui suussulavaid siirupivahvleid ja head Hollandi talujuustu (tänu Juustukuningate poeketile) saab õnneks Eestiski osta, siis värsket heeringat (kohalikus keeles Hollandse Nieuwe või maatjeshaaring), mida serveeritakse koos ohtra hakitud sibulaga, saab nautida vaid siin, ja sedagi maist septembrini. Eestis tuleb leppida soolaheeringa või marineeritud heeringaga, mis on mulle samuti alati maitsenud, ent kes on heeringat proovinud ka värskel kujul, teab vahet. Õnneks on heeringapüügi hooaeg alanud, nii et mul on olnud võimalus seda hõrgutist korduvalt koju osta.

Mulle maitsevad ka siinsed frititud toidud - paksud friikartulid (mis on küll pärit Belgiast) ning krõbeda koorikuga liha-,kala- ja juustusuupisted. Kuid neid ma loodetavasti igatsema ei jää, sest kuigi sageli poleks nagunii kasulik neid süüa ja Eestiski ei saa pubisuupistevaliku üle kurta. Küüslauguleibu pole jällegi siin...

Jaga artiklit

4 kommentaari

V
Veel   /   15:41, 20. juuni 2014
palju lubavat on sellel neidisel pakkuda !
S
ss  /   20:34, 19. juuni 2014
Kuidagi vinguv lugu. Ja see kassalindi pulga jutt on ajast ja arust.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis