Eesti uudised

Tragi vanaema: "Tütar läks oma Soomes töötava mehe juurde elama ja minust sai aastaks noor ema." (138)

Katrin Helend-Aaviku, 18. juuni 2014 07:00
VAPPER: «Esialgu oli päris keeruline kahe koolipoisiga hakkama saada, aga meie ühine aeg tuli kasuks nii mulle kui ka lastele,» ütleb Jana.Foto: Katrin Helend-Aaviku
Noored lähevad Soome tööle ja lapsed jäävad seniks vanavanemate hoolde

"Mu elu oli nagu noorel emal. Hommikul tõusime koos vara üles, lapsed käisid erinevates koolides – ühe lapse viisin koolibussi peale ja teise otse kooli. Õhtuti õppisime koolitükke ja enne magamaminekut lugesime raamatut," räägib aasta aega kahte lapselast kantseldanud noor vanaema Jana.

Eelmisel sügisel plaanis Jana minna ülikooli disaini õppima, kuid pidi sellest loobuma.

"Algul mul oli kahju, aga siis hakkasin mõtlema, et mis siis elus õigupoolest tähtsam on ja leidsin, et laste aitamine on ikkagi tähtsam," ütleb Jana.

"Ja ma tahan aidata. Eks ma siis õpin natuke hiljem, jätan üldse ülikooli minemata või lähen hoopis kursustele, kui ma sellest sügisest jälle täiesti enda päralt olen."

Eesti elu tavapärane stsenaarium on selline: pereisa ei leia kodumaal hea palgaga tööd ja läheb leiba teenima välismaale, enamasti Soome. Et suhet hoida, on naisel vaid üks võimalus: järgneda armastatud kaasale.

Alati pole aga võimalik lapsi kohe kaasa võtta. Seitse aastat tagasi läks Jana väimees Soome tööle. Ikka selleks, et peret inimväärse palgaga ära elatada.

Jana tütar jäi kahe väikese pojaga koju ja nägi kaasat ühes kuus vaid kümmekond päeva. Teineteisest eemal olemine muutus lõpuks kurnavaks.

"Aasta tagasi tüdines tütar lõpuks üksiolemisest ära ja kaalus tõsiselt Soome mehe juurde minemist. Ta küsis, kas ma oleksin valmis niikaua lapsi hoidma, kui nad Soomes suurema korteri leiavad ja ta endale seal töökoha otsib," meenutab Jana. Et teine vanaema elas lähedal ja oli nõus vajadusel abistama, oli ta nõus.

"Noored paarid peaksid kindlasti koos elama. Kaugsuhe võib kergesti lõhki minna," ütleb ta. Poole aasta pärast oli noorperel suurem korter ja ka hea töökoht leitud, aga Jana otsustas koos tütrega, et lastele on parem, kui nad elavad veel kuni kevadeni vanaema juures ja lõpetavad õppeaasta Eestis.

"Mu elu oli nagu noorel emal. Hommikul tõusime koos vara üles, lapsed käisid erinevates koolides – ühe lapse viisin koolibussi peale ja teise otse kooli. Kui olin kauem tööl, siis helistasin teisele vanaemale, et ta võtaks poisid niikauaks enda juurde, kui ma tagasi olen. Õhtuti õppisime koolitükke ja enne magamaminekut lugesime raamatut," kirjeldab Jana oma päevarutiini.

"Vahel oli ikka raske ka, aga kuna ma oli endale selle olukorra selgeks mõelnud, siis ei käinud see mul üle jõu," lausub Jana. Üks raskemaid hetki oli tema sõnul mõned nädalad tagasi sel päeval, kui lapsed pidid koolist klassilõputunnistuse saama.

"Juhtus nii, et teine vanaema oli just samal ajal haige ega saanud neile bussi peale vastu minna ega neid pärast enda juurde võtta. Siis mõtlesin küll, et mida ma nüüd ometi teen?" meenutab Jana.

Bussipeatusest on koduni üle poole kilomeetri ning poisid, kel vanust seitse ja üheksa aastat, ei olnud varem üksinda tundide viisi kodus olnud. Seega jäi Jana hing nende pärast väga kripeldama.

Robinal komplimente

"Ütlesin eelmisel õhtul poistele – nüüd on nii, et homme pärast kooli olete üksi kodus, niikaua, kui ma töölt tulen. Esimene reaktsioon oli – eiii, me ei taha üksi olla! Aga kui ma seletasin neile, et nad on juba suured ja tublid ning peavad õppima ka üksi olema, siis nad leppisid sellega."

Õnneks said poisid suurepäraselt hakkama ja kui murelik vanaema õhtul kiirustades koju jõudis, leidis ta nad koduõuest palli mängimas.

"Minu kartused osutusid täiesti asjatuks. Nüüd ma tean, et võin neid palju rohkem usaldada ja et nad on väga tublid poisid," ütleb Jana uhkusega.

"Ma arvan, et ma sain raskete olukordadega hästi hakkama mitte sellepärast, et olen vanaema, vaid seepärast, et ma olen ühed lapsed juba suureks kasvatanud ja mul on elukogemus," arvab Jana, kes on ülikoolis õppinud ka laste psühholoogiat.

"Lastega pole vaja iga tühise asja pärast riielda. Neile tuleb selgitada, põhjendada," arvab Jana, kes on enda sõnul nõudlik, aga mõistev vanaema. Ehk on see ka põhjus, miks tal pole tulnud jonniga rinda pista.

Jana räägib lõbusaid lugusid sellest, kuidas noort vanaema on sageli emaks peetud. "Näiteks käisime juuksuris, kus on käinud ka minu tütar. Juuksur ütles, et ta ei saa aru, kuidas mul on nii suur tütar ja nii väiksed poisid, kas nad on ikka ühe mehe lapsed? Siis oli uhke tunne öelda, et nad on hoopis minu lapselapsed," naerab Jana.

Vahvad seigad olid ka siis, kui noor vanaema läks lastele sünnipäevadele järele ja sõbrad hüüdsid poistele – ema tuli teile järele!

"Need olid toredad hetked!" õhkab Jana.

"On hea, kui on olemas sellised vanaemad-vanaisad või tädid-onud, kes on nõus lapsed ajutiselt enda juurde võtma. Aga ega see olukord, kus eesti mehed ja naised lähevad mere taha, ei ole normaalne. Ükskõik, kui hästi ma lapsi siin ka ei hoiaks, nad peavad olema oma ema ja isaga koos, pere peab olema koos," ütleb Jana.

Tema lähedaste hulgas on palju neid, kes on Eestist lahkunud. Tõenäoliselt jäädavalt. Ka Jana poeg koos perega elab juba kolm aastat Soomes ega kavatsegi tagasi tulla.

"Loomulikult tuleksid mu lapsed Eestisse tagasi, kui saaksid siin kätte kas või pool sellest palgast, mis nad Soomes saavad, sest tegelikult nad ei taha olla kodust kaugel. Aga paraku on neil võimatu siin isegi sellist summat kätte saada," räägib Jana ja ütleb, et kuna maksud tahavad maksmist ja lapsed koolitamist, tuleb paratamatult teha valusaid valikuid.

Jana on pere ainukese ilmasambana jäänud kodumaale.

"Mul on hea töökoht Eestis ja keegi peab ka maja korras hoidma. Mulle meeldib siin ja õnneks ei ole Soome väga kaugel ning näen lähedasi tihti."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee